Meie tütreke käib nüüd muusikakoolis viiulit õppimas ja talle meeldib seal väga. Möödunud kevadel vaatasime, et lapsel jääb aega üle. Peaks tal mingit huvitegevust olema. Kuigi raamatulugemine on ka kahtlemata hea viis aega täita, said vist talle sobivad eakohased head raamatud läbi loetud, mõned mitugi korda.
Minu eelistus oli muusika ja mehel spordi vallast. Laps on minu meelest hingelt pigem muusik kui sportlane. Vähemalt ei ilmutanud ta ühegi spordi vastu suuremat huvi, täpsemalt keeldus trennindusest.
Nojah. Ujulates ma olen vahel õudusega kuulanud, kuidas treenerid lastega räägivad. Karjuvad. Ma saan aru küll, et ujulas kajab ja vahemaad on pikad ja laste lärm ja kõik, aga ikkagi on sellist suhtlust kole kuulata. Ma ei tahaks, et mu laps selle suhtumise osaliseks saab (kõigi lastega võiks muidugi kenasti kõnelda, aga eks keegi pea ju noorsportlane ka olema). Kuigi ta tõesti on kehaliselt tugev ja ujub päris hästi. Eks me käime koos ujumas edasi. Laps ise vist ei taha, et teda sunnitaks. Ja me vist ei kujuta ette sporti ilma sundimiseta (kui just pole tegemist nt Kristina Šmiguniga, keda väidetavalt pole keegi kunagi pidanud sundima - aga tema intervjuusid kuulates tundub mulle, et ta sunnib end ise hirmsasti takka --- ikka see sund-sund-sund ja enesepiitsutamine - see ei sobi kõigile).
Pealegi on meil spordindusest endal rohkem ettekujutust kui muusikast. Minu jaoks oli see määrav. Ujumas ja uisutamas me ikka käime, aga vat pillimängu õpetajat meist küll ei ole. Samas on koos musitseerimine üks meeliülendavamaid kogemusi, mida mina suudan ette kujutada. Ja sport on üks kole asi juba algklassieas - kui teiste vanemate jutte kuulata. Sunnitakse võistlema ja palju treenima. (Mina tegin lapsena muide sporti ja muusikaga ei tegelnud. Ja seda viimast kahetsen. Ja püüan viga parandada.)
Mees võibla pärast parandab mind, et sport on ka ikka väga tore. Mõneks asjaks on. Kui ise ja mõnuga teha ja nii, et vigastusi ei tule - olen nõus (ja käin vabatahtlikult joogatrennis ja ujumas ja suusatamas ja sõidan rattaga jne).
Õnneks on tänapäeval muusikaõpetajad toredad, vähemalt meie lapsel küll. Sõbralikud õpetajad ja mängulised tunnid. Ja minu süda on rahul, et ikka lapse muusikaanded saavad ka ehk välja areneda. Ja tema hing saab ühe kauni kogemuse võrra rikkamaks.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar