Matemaatikast

Lugesin eile Hannes Rummi blogi, kes muretses nende laste pärast, kes on masu tõttu töö kaotanud vanemate rahapuuduse tõttu lasteaiast ära võetud. Et nad vaesekesed jäävad nüüd alushariduseta ja kuidas neil siis koolis hakkab minema – kindlasti halvasti.
Mina söandan arvata, et iga keskharidusega lapsevanem on võimeline oma lastele alusharidust pakkuma (pealegi on Eestis lubatud lapsi koduõppel hoida kuus kooliklassi). Rõõmsa ja rahuliku koostoimimise käigus saavad kõik vajalikud alusoskused selgeks ja lugema võib koolis ka õppida.
Meie lapsed pole lasteaias ega kodus alusharidust saanud – me pole neid ametlikult lugema ega arvutama õpetanud. Kuigi tähed on huvi pakkunud ja küsimustele oleme ikka vastanud. Arvutundmine on tulnud muu käigus. Praegu nt küsib nelja ja poolene poeg, kui palju on 2+11 ja ma siis näitan talle, kuidas sõrmede peal kahest üksteist edasi lugeda. Ja veel arutab ta pidevalt, milline number on suurem kui teine – saja tuhandeni välja. Mõned tema rehkendused käivad küll mulle üle jõu – mitte ei oska arvata, mitu veoautot see suur kivi üles kaalub.
Aga on ka lihtsamaid rehkendusi. Hiljuti palusin tal lõigata suuremad seened kaheksaks ja väiksemad neljaks ja kuigi ta lõikas neid üsna suvaliselt, avaldas ta mulle paar päeva hiljem, et viieteistkümnendik on väiksem kui kümnendik. Mina sain sedasorti murdarvundusele jälile alles viiendas klassis, kui meile koolis seda õpetati. Aga kodutööde käigus võib õppida nii mõndagi, nagu tundub. Väiksem loendab lihtsalt kaasa, mitu muna koogi sisse läheb, praegu pakub pojale huvi jahu mõõtmine.
Üleeile tuli pojal mõte hakata valgest paberist lumehelbeid lõikuma. See on ka üks keeruline matemaatikaülesanne. Ka minult nõuab pingutust, et üks ilus ja huvitav lumehelves välja mõelda ja korrektselt teostada. Ja ühtlasi olen ma rahul, et sain nüüd aega välja lõigata need kujunditeread, mida ma ise lapsena teha ei osanud (käest kinni hoidvad tüdrukud näiteks). Mul on lapsepõlvest meeles terve rida sedasorti igatsusi, mida ma siis ilma vanemate abita teostada ei saanud. Aga nüüd oma laste kõrvalt saan. Praegu oli põhjust rõõmustada, et poja lumehelbed on ilusamad ja keerukamad kui möödunud talvel. Nagu ma rõõmustan ka selle üle, et ta valib endale selliseid ilmselgelt arendavaid tegevusi (nojah, TV ja arvutiga on meil lood jätkuvalt üsna piiratud - mina neid lapsehoidjana ei kasuta).
Tema vähem praktiliste huvidega õde jälle õppis omal ajal digikella numbrite järgi maailma ajalugu. Et mis juhtus 2002. aastal (kell 20.02). Ja mees pani vahepeal poja geomeetrilistest kujunditest külmkapimagnetitest neid digikella numbreid külmkapile järele tegema. Laps uuris numbri kujusid ja mina sain lapse aktiivsest suhtlemisest mõneks hetkeks köögis rahu.

Meie koolilapsel läheb siiani koolis kõigis ainetes väga hästi – vaatamata sellele, et tema alusharidus jäi lugema-arvutamaõpetamise poolest üldse saamata. Meie lasteaed on mängimise ja sõpradega suhtlemise koht. Tütrel ei paistnud lugemise vastu ka erilist huvi olevat (kui nt vanavanemad püüdsid õpetada). Nagu Steiner väidab, on intellektuaalsete asjade aeg käes siis, kui lapse hambad on vahetunud (enne on keha jõudude aeg, kuhu ei maksa vahele segada). Ja nii see on meie tütrega ka läinud. Äkki tekkis kõige vastu huvi ja kõik hakkas ludinal minema – tõele au andes küll veidi enne esimesse klassi jõudmist.
Nii et häda pole mitte alusharidusest ilma jäämises, vaid selles, et vanemad ei oska töötustressi või vähese rahaga toime tulla. Õnnetu vanem pole lapsele suurem asi kaaslane. Ja sõpru ei asenda ka miski, selles ma olen Hannes Rummiga päri. Neid on meie lastel vaja olnud juba neljaselt (aga enne ka mitte).
See on teine teema, et Eestis on kümneid tuhandeid lapsi, kellel pole korralikku toitu. Ja see on ka tõeline probleem, millega eriti keegi ei tegele. Nagu ka vanemate stress võib lapse arengule tõsiseks takistuseks saada. Ja selliseid vanemaid on ka suure sissetulekuga inimeste seas väga palju. Aga sellest me ei taha hoopiski midagi teada.
Las elu olla lill.
TJT