Vahel mult küsitakse, et mida ma päevad läbi teen. Kui suurem laps on koolis ja väiksem pooled pikad päevad lasteaias. Siis ma teen oma asju. Mis üllatavalt sageli on pereasjad nagu suurem poeskäimine või koristamine. Need on meie peres minu asjad.
Ja ega ma muidu ka midagi erilist ja kõneväärset ei teegi. Kui väiksem on kodus, teeme koos kodutöid ja ajame sinna kõrvale juttu. Ja kui laps tööteost ära tüdineb ja mängima läheb, teen üksi edasi.
Kui suur laps on kodus, ajan temaga juttu. Talle on vaja suurt tühja tähelepanuruumi, et ta saaks end sisukalt väljendada. Nii möödaminnes kuulamiseks tema suud lahti teha ei pruugi. Ja veel on tal vaja abi keeruliste meisterduste, kasvõi nukuriiete õmblemise juures.
Ja muidu. Mul on lihtsalt hea meel, et mul on võimalust ise süüa teha, ise ahjusid kütta, ise moose keeta. Ise oma lastega koos olla. Ise kuulata nende juttu ja ise vaadata nende tegemisi. Mh ka läbi töötada enda tunded ja mõtted. See on minu arusaam kvaliteetsest elust.
Muidugi võib tegelda ka tähtsate suurte inimeste asjadega ja jätta need väikesed asjad teiste teha või tegemata. Üldse terve elu võib teistele ära kinkida ja pööritada oma meeli vaid selle ümber, mis TV seebikanalitelt tuleb. Aga kust ma siis enam üldse teaks, et see on üldse enam minu elu, mida ma elan?
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar