Minu talv algab siis, kui esimene natuke püsivam lumi maha tuleb. Sel aastal näiteks novembri algul. Siis jääb aiatöödega selleks korraks sinnapaika ja mõnda aega pole õue eriti asja, väiksed kohustuslikud käigud ainult.
Algul tundub see pimedus lausa mõnuski. Soojas toas on mõnus lihtsalt olla, nagu aega oleks juurde saanud, kui õueelu väheseks jääb. Suvest on veel jaksu ja sära järel. Lõpuks ometi on ka mitmekuine moosikeedumaraton selleks korraks läbi saanud, hakkaski juba tüütama. Talv on teenitud puhkus pärast toimekat suve ja veel kiiremat sügist ja ma tõesti ootan seda nagu ma vahel ootan päeva lõpus, et saaks juba magama minna. Talv ongi üks pikemat sorti uni.
Ja talvega hästi toimetulemiseks ma jätangi kõik liigsed toimetused ära. Et vajalike jaoks jätkuks. Talv on piirangute ja kokkuhoiu aeg. Loobumine vabastab stressist.
Minu talv jaguneb mitmesse ossa. Esimene ja kõige pimedam osa on teadagi jõuluootuse aeg ja sel ajal soojendan ma end jõuluettevalmistuste ja elava tulega.
Teine osa talve algab pärast uut aastat, kui mõte liigub laste sünnipäevade pidamiste radu. Mõneti on need meil aasta ühed tähtsamad pühad ja peavad saama vääriliselt tähistatud. Eks lapsed hakkavad juba sügisel mõtteid veeretama, et mida erilist ja meeldejäävat sel korral teha.
Kolmas osa on lihtsalt talv. Lumevaestel aastatel oleme lumeotsingutel käinud enamasti sajakonna kilomeetri kaugusel ja vahel ka Lõuna-Eestis. Sel aastal on iga päev pidu ümber maja. Aga suusatama eriti ei jõua, sest kui oled juba paar tundi lund visanud, siis selleks päevaks nagu aitab. Ja teisel päeval tuleb lumerookimisega jälle otsast peale hakata. Nii on suusareiside pealt saanud kohe eriti palju kokku hoida. Eks see vahel võtab natuke kiruma ka, aga õiget lauset otsides läheb kõik oma õigele kohale. Pealegi pean laste praeguses vanuses oluliseks, et nad õpiksid korralikult suusatama ja uisutama, pärast kui keha pikaks venib, on õppida raskem. Sinna kulub ka kuigivõrd vanemlikku tähelepanu. Lapsega koos suusatada veel ei saa ja kahega koos veel mitte niipeagi, aga uisuringe naudime küll, kumbki omas tempos.
Talve edenemisega edeneb ka tüdimust ja väsimust. Ma olen märganud, et tahan kodustest töödest puhata kõige rohkem just talve lõpuosas (muud tegemised edenevad siis küll eriti hästi). Köögivili ega paastuaeg ei inspireeri süüa tegema. Ahju asemel kütaks parema meelega elektriradiaatorit. Kuigi just veebruari lõpus on talv sageli kõige kaunim, vähemalt neil aastail, kui suusatada saab, hakkab siis tunduma, et aitaks juba küll selleks korraks.
Silm sihib üha sagedamini taevasse ja nina haistab õhku: kas juba saaks pestud linad välja kuivama viia? Sest see on minu kevade esimene pääsuke...
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar