Käisin eile bussiga sõitmas (asja pärast ikka) ja nautisin imetabaseid härmas puuokste vaateid, mis isegi Tallinna kesklinnas silma rõõmustasid. Reisisaatja kurvastavalt mõttetut tööd nähes (kuigi mina olen selles ametis seni ainult suht püüdlike ja meeldivate inimestega kokku puutunud) meenus tuttavate jutt.
Tuttavad jagasid oma lasteaiakogemust: palju väikseid lapsi ja üleväsinud õpetaja, kes muidu küll igati kena inimene, kuid ei tule nendes oludes oma tööga hästi toime. Ja arvasid, et selle 100 000 töötu hulgast võiks ju ometi leida kenasid puhtaid korralikke hoolivaid ja armastavaid inimesi, kes saaks rühmas õpetajal abiks olla. Ja meenus ka ühe tuttava (noore ja energilise) lasteaedniku jutt, kes rääkis, et tal on rühmas paar last, kellega tuleks 15 korda päevas omavahel tegelda. Aga tal ei ole seda võimalust, sest ta ei saa ju rühma kogu aeg omapäi jätta. Nii ei ole tal võimalik tegelda nende probleemidega laste olukordade sisulise lahendamisega, kuigi ta tahaks ja tal ilmselt oleks selleks ka annet. Kujutan ette, kui frustreeriv võib olla töötada aastaid sellises olukorras. Pidevalt näha lapse probleemide süvenemist ja pidevalt tunda enda jõuetust selle olukorraga tegelda. Mina vist kaotaksin töörõõmu ja see mõjutaks tublisti töö kvaliteeti. Ma vist natuke mõistan seda esimeses näites toodud õpetajat, keda ma pole ise kunagi näinud.
Ma usun, et sel sotsiaalse töökoha täitjal oleks ka selles ametis hea olla - kui talle lapsed meeldivad nagu suurele osale naistest. Ta saaks iga hetk olla kasulik ja kedagi aidata ja jagada armastust ja vastu võtta laste oma. See võiks olla paljudele rõõmus kogemus: lastele, õpetajatele, vanematele ja abidele.
Iseasi, et kindlasti on palju eeskirju, mis seda ei luba ega võimalda. Aga unistada ikka võib, vähemalt omaette enda blogis.
TJT
4 kommentaari:
selle asemel vähendatakse lasteaedade rahastamist. vaadake, lasteaednike töö ei ole tänavail näha, onju. see ei müü. see ei paista silma.
Jah, täna just tuli küüniline uudis lasteaiakohtade "efektiivsemast kasutamisest" e laste arvu suurendamisest rühmas, nii et hullemaks läheb veelgi.
Ja reisisaatjad on oma kollastes vestides ja kurbade nägudega linnavalitsuse/Keskerakonna elavaks (anti)reklaamiks.
Ma pole kuskilt kuulnud ideepoegagi, kuidas olukorda muuta või mis aitaks linnavalitsusel näha oma tegevuse tagajärgi. Ma ei kujuta ette, mida kasvõi lapsevanemadki siin teha saaks.
Nii et tuleb see lihtsalt üle elada.
Jah see on minu arust väga väga hea idee.Lasteaedades oleks hirmsasti vaja neid inimesi. Kurb,et nad peavad kasutult trollides istuma.Ehk leevenduks sellega ka pidev äng ,mida üks õpetaja peab tundma,teades et lahendamata olukorrad muudkui kuhjuvad kuid energia on otsas. siin lülitub sisse juba ürgne enda alalhoiu instinkt.Ja nii ta läheb....
Aga kuidas see hea idee kõigile õnnetoovaks tegelikkuseks muuta?
Postita kommentaar