esmaspäev, 11. jaanuar 2010

Kojuminekud

Jäin oma eelmise postituse üle järele mõtlema (nagu seda vahel ikka juhtub, pärast kirjutamist saan ise ka millestki aru). Et kas ma olen rahul selle meeleoluga, milles ma elan ja lapsi kasvatan. Ja vastus on, et ega ei ole küll. Ma mõtlen sellest palju ja kirjutan sellest palju - sest see on probleemiks.
Pühad läksid suht lepselt, ei saa väga kurta, aga siis oli ka üks toreüritus teise otsa ja lastel kogu aeg mingi präänik nina ees. Ja endal oli seekord aega. Aga argielu võiks ju sama tore olla? (Kuigi mis mõte siis pühadel enam oleks.)
Mõnel päeval tundub, et kõik teised vanemad lähevad oma lapsukesele lasteaeda järele, saavad kojumineku osas kokkuleppele ja lahkuvad sõbralikult. Mõnel võtab see kõik ka kauem aega, aga vanem ei kaota kannatust ja kõik laheneb ikkagi sõbralikult. Laps ise otsustab riietumise ja kojumineku kasuks. Ainult mitte meil.
Ma ei viitsi sellest kirjutadagi, kui tüdinud ma sellest olen. Ja ma ei viitsi kannatlik kah olla. Proovin äri ajada (et lähme koju, saad juustu riivida) ja meelitada jms. Aga üldiselt vahet pole, üks läbikukkumine kõik.
Mulle absoluutselt ei meeldi selline jauramine ja jonn. Siiamaale tassisin vääniku sageli lihtsalt autosse ja minek. Aga nüüd on sellest ka kõrini. Jopp seljas on kombekas last ka tülikas tassida (koos varustusega u 20 kg). Lubasin, et edaspidi hakkan teda autos ootama ja käin vahepeal vaatamas, kas ta juba on nõus koju tulema (seekord ei julgenud, sest lapsel oli pissihäda, aga ta ei nõustunud lasteaias ka ära käima).
Lihtsalt kodus olles hakkab jälle igavusest mingi jama peale, kuigi alguses on kõik väga tore. Ja kui ta/nad omapäi toimetavad, siis kaasneb sellega ka suurem koristamine. Suurem kui nad ise toime tulevad.
Kes tahab läbikukkumise tunnet kogeda, võiks proovida lapsevanema ametit (õpetaja ja arsti ametis on ka mõningane läbikukkumine vist paratamatu). Ma ei kujuta ette last, kes ühtegi sellist kogemust ei pakuks. Aga meie omad ikka hulgi. Ainus hea asi, mis mulle praegu selle juures pähe tuleb, on see, et kui ma just pean kannatlikkust ja eiteamida veel õppima, siis vähemalt on mul õpetajaks kenad, terved ja normintellektiga lapsed. Mõnel ei lähe niigi hästi.
TJT

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Enam ma ei vasta küsimuse peale, et mis Sa seal kodus siis teed - kasvatan last. Kasvatan ju hoopiski iseennast - kannatlikumaks, sallivamaks jne. Ja see argument, et KÕIK TEISED LAPSED JU tuleb lihtsalt ära unustada - sest on palju asju, mida teised lapsed teevad - hakkavad varem kõndima, rääkima, õpivad koolis paremini, aitavad vanaema hea meelega jne., aga on ka palju asju, mida AINULT Sinu laps teeb (ütleb, et ma olen ju armas Sulle ja see on väga oluline arusaam, et ükskõik mis, kodus olen ikka hoitud ja armastatud, nii et ma arvan, et teil on kõik hästi). Ühesõnaga - tasub korrata endale, et see on järjekordne faas, mis möödub (möödas on ju tissistreik, potistreik, vankristreik jne.), tuleb ainult kannatlik olla.
Jõudu selles!

ritsik ütles ...

eelkõnelejaga nõus- streike jätkub ilmselt järgmiseks 15 aastaks... nagu ka laste omavahelist nägelemist, küpsisepuru voodisse ja sodi toanurkadesse.
Kojumineku streigi puhul ma pakuks välja võimaliku lahenduse, et lepid lapsega kindla kellaaja kokku - kui tahad kauem mängida, tulen sulle alles kell 6 järele aga siis pead ilma virisemata kohe koju tulema.
Tihti on lastel aias päeval õppimise, muusika- ja võimlemistegevustega nii palju tegemist, et neil tõesti jääb mängimiseks vähe aega ja nad lähevad õhtul sellega väga hoogu. Eriti kui pole sõpru kaua aega näinud, nagu peale jõuluvaheaega.
Olemas on ka ekstreemsem variant: kui laps keeldub koju tulemast, lähed üksi "koju ära". Laps jääb viimaseks ja kui kasvataja ka juba koju hakkab minema, võiks laps murelikuks muutuda ja siis alles ilmud välja.

Laps Eestis ütles ...

Aitäh kaasa mõtlemast ja kirjutamast!
Vahel on mõnus lihtsalt kaevelda, kui tundub, et enam midagi muud üle ei jää. Kuigi see võib-olla pole ilus nende suhtes, kes seda kuulma või lugema satuvad. Aga ikka tore mingit toetust saada.

Ma olen väga nõus, et lapse kasvatamise asemel tuleks ennast kasvatada ja parematel päevadel ma püüangi seda teha.
Ma tegelikult olin mures pigem selle pärast, et mina ei saa lapsega hakkama, mitte selle pärast, et laps nii teeb. Kõik teised vanemad saavad. Mitte et see võrdlus kuidagi targem oleks. Ei peaks end muidugi teistega võrdlema, kes on mõnes asjas tublimad, see tõesti lõhub. Ja mina olen ka milleski hea.

Ritsik, meie laps käib waldorfpedagoogikat kasutavas lasteaias, kus lapsi ei koormata õppimistegevustega. Nad saavad seal peagu kogu aeg mängida. Aga eks see ka väsitab kahtlemata, olla pidevalt (kaas)loomise protsessis. Kolmene on ikkagi päev otsa suurematega koos ja siis on tore end lihtsalt jaurates välja elada, kui ema välja ilmub. Loogiliselt saan aru, aga praktiliselt olen ikka hädas.
Ja meie laps käis ikka pühadeajal ka lasteaias - ta nii tahab käia ja maksta tuleb ikka ühtemoodi, rääkimata sellest, et mina naudin võimalust tast puhata.
Eks ma näen enda puudujääke selles loos küll, aga kuidagi ei saa neid ära toimetatud. Tuleb veel otsida, kus see kinni on.

Udo ütles ...

Sellest on küll palju aega möödas, kuid mäletan neid lasteaiast koju saamise ja üldse jonnimise probleeme. Mul tundub, see oli autoriteetsuse õppetund. Et end lapse jaoks autoriteedina maksma panna. Kuid nagu igas asjas, tuleb ka siin tasakaaluga arvestada. Ainult autoriteetsusele toetudes läheb asi ka rappa. Ja tasakaal on mumeelest elutarkusega e. elus hakkama saamisega. Autoriteetsus tohib olla vaid seal, kus seda elutarkust veel ei ole. Niiet tuleb hoolega tähele panna, millised elutarkused on laps omandanud ja selles kohas enda autoriteeti enam mitte kasutada. Mul tundub, ei olegi niiväga keeruline õppida ära autoriteediks olemine. Tasakaalu hoidmine elutarkusega on aga tunduvalt keerulisem.

Laps Eestis ütles ...

Jälle on mõttes kaasamõtlejaid tänanud. Selle kirjatüki kirjutamise kaudu oleme sellest hädast ehk üle saanud. Järele mõeldes sain aru, et poeg läks endast välja suure rahvahulga tõttu, mis kojumineku aegadel lasteaias on. Ta üritab kõigi ruumis olevate inimestega suhestuda, järeletulnud vanematega ka, nemad on meil igapäevastes vestlustes samuti omainimesed. Ja selleks vajalik tähelepanu hulk on päevast väsinule lihtsalt liiga suur.
Aga olukorda teadvustades sain oma tähelepanu teisiti suunata ja meie viimaste aegade kojuminekud on palju kergemalt sujunud.
Palju tänu!