Kojuminekud

Jäin oma eelmise postituse üle järele mõtlema (nagu seda vahel ikka juhtub, pärast kirjutamist saan ise ka millestki aru). Et kas ma olen rahul selle meeleoluga, milles ma elan ja lapsi kasvatan. Ja vastus on, et ega ei ole küll. Ma mõtlen sellest palju ja kirjutan sellest palju - sest see on probleemiks.
Pühad läksid suht lepselt, ei saa väga kurta, aga siis oli ka üks toreüritus teise otsa ja lastel kogu aeg mingi präänik nina ees. Ja endal oli seekord aega. Aga argielu võiks ju sama tore olla? (Kuigi mis mõte siis pühadel enam oleks.)
Mõnel päeval tundub, et kõik teised vanemad lähevad oma lapsukesele lasteaeda järele, saavad kojumineku osas kokkuleppele ja lahkuvad sõbralikult. Mõnel võtab see kõik ka kauem aega, aga vanem ei kaota kannatust ja kõik laheneb ikkagi sõbralikult. Laps ise otsustab riietumise ja kojumineku kasuks. Ainult mitte meil.
Ma ei viitsi sellest kirjutadagi, kui tüdinud ma sellest olen. Ja ma ei viitsi kannatlik kah olla. Proovin äri ajada (et lähme koju, saad juustu riivida) ja meelitada jms. Aga üldiselt vahet pole, üks läbikukkumine kõik.
Mulle absoluutselt ei meeldi selline jauramine ja jonn. Siiamaale tassisin vääniku sageli lihtsalt autosse ja minek. Aga nüüd on sellest ka kõrini. Jopp seljas on kombekas last ka tülikas tassida (koos varustusega u 20 kg). Lubasin, et edaspidi hakkan teda autos ootama ja käin vahepeal vaatamas, kas ta juba on nõus koju tulema (seekord ei julgenud, sest lapsel oli pissihäda, aga ta ei nõustunud lasteaias ka ära käima).
Lihtsalt kodus olles hakkab jälle igavusest mingi jama peale, kuigi alguses on kõik väga tore. Ja kui ta/nad omapäi toimetavad, siis kaasneb sellega ka suurem koristamine. Suurem kui nad ise toime tulevad.
Kes tahab läbikukkumise tunnet kogeda, võiks proovida lapsevanema ametit (õpetaja ja arsti ametis on ka mõningane läbikukkumine vist paratamatu). Ma ei kujuta ette last, kes ühtegi sellist kogemust ei pakuks. Aga meie omad ikka hulgi. Ainus hea asi, mis mulle praegu selle juures pähe tuleb, on see, et kui ma just pean kannatlikkust ja eiteamida veel õppima, siis vähemalt on mul õpetajaks kenad, terved ja normintellektiga lapsed. Mõnel ei lähe niigi hästi.
TJT