teisipäev, 24. november 2009

Kirik keset küla

Mõni vahel ikka ütleb mulle, et ma teen endale selle lapsepidamisega hirmsaste tüli. Nt siis, kui ma üritan kõigile seda sööki pakkuda, mis neile sobib ja mida nad vajavad*. Ja vahel on sellest tõesti hirmsasti tüli ja tagajärg eriti rõõmu ei tee. Aga on ka paremaid päevi, mil õnnestub pere nii ära toita, et kõigil tuju hää ja kõht täis.

Näiteks täna lõunaks tegin hakklihakastet kartuliga ja õhtuks tahtsid lapsed makarone juustuga. Neile meelepärane menüü, mis minu üsna nälga jätaks. Aga seekord tegin endale ühe tomatisupileiutise (palju tänu inspireerijale!) ja jätsin hakklihakastme ja juustu puutumata. Tomatisupileiutis on inspireeritud gazpachost ja käib nii, et saumikseriga purustatakse tomat ja (hapu)kurk tomatimahlas (Salvestil on üks porgandipüree ja paprikaga mehu, mis minu meelest väga hästi sobis) ja maitsestatakse oliiviõli (mulle meeldib arbequina) ja piprakastmega. Ja sinna vedela sisse ma uputasin lõunal hea hulga mungoa ja lutserniidusid, sooja kartulit sõin kõrvale. Õhtul panin natuke spagette sisse ja peale jälle palju idusid ja natuke rohelisi oliive. Jube ilus ja maitsev. Ja nii tervislik, et hoidke alt!

Ja kui idud juba laual, siis söövad lapsed ka. Lõunal kaunistasin lutserniidudega tomatisalatit ja õhtul tegi tütar omale spagetitordi: kaunistas oma taldriku tomati ning lutserni- ja rohelise läätse idudega. Uhke sai. Maitseks kõva laabijuust ja pesto. Mõlemad jäime väga rahule.

Idandid on mu pimeda aja toit. Minu meelest kõige odavam, kõige lihtsam teha ja vist ületamatult tervislik ka. Ainus viis talvel midagi elusat süüa. Ja me sööme neid talve jooksul vist paar ämbritäit ära (sellest paari supilusika jutust mina aru ei saa, meil pole küll midagi juhtunud, kui rohkem sööme). Ise idutamine on väga lihtne. Vaja ainult pooleks ööpäevaks likku panna, siis umbes viis korda päevas loputada (kraanivee ja heade soovidega) ja pärast jahedas hoida. Hoian neid algul pimedas köögikapis ja pärast sahvris. Ja loputan alati enne söömist, sest seal võib hallitusseeni kasvama hakata. Aga lutserni, mungoa, rohelise läätse ja rohelise hernega mul probleeme pole olnud. Seda olen ka märganud, et idusid süües ei teki rämpstoidu isu. Viimane kõneleb vist sellest, et organismil on mingit ainet puudu. Ja meie lemmikidud muutuvad aja jooksul. Vahel meeldib üks, siis teine. Lisan idusid kõigile soolastele toitudele, ka leivakatteks ja söön paljalt vahepalaks või siis, kui ei viitsi üksi olles süüa teha. Ja siis, kui jõud kulub mingite hingeasjadega sügavuti tegelemisega väga ära.

* Aga mis mul üle jääb, kui mu söömiseelistused on nii mittestandardsed ja lapsed on küll äärmiselt avatud uusi maitseid proovima, aga mõni asi neile siiski ei meeldi või ei sobi. Ja teisalt ma võin ju teha neile hakklihakastet, kui see neid rõõmustab, aga ise ma seda süüa küll ei taha. Selles mõttes mulle meeldib kokk olla, et saab seda süüa teha, mis endale sobib, aga pereema peab ühtlasi pere ka ära toitma.

TJT

13 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Vaene mees või oled üksikema?

Tiiu ütles ...

Jahmatavalt rikutud inimesi on olemas, kui silmas pidada eelmist kommentaari. Mulle mõjus su sissekande lugemine värskendava tuulehoona. Nagu alati, aitäh!

Laps Eestis ütles ...

Ei ole üksikema. :-)
Mehe teemat ma tema soovil selles blogis ei kommenteeri lihtsalt. Ja enda soovil ka. Ma tõesti ei vaja ühtegi inimest enda ja tema vahele.

Milles Sulle tema olukorra kurbloolus tundus? Liiga jama toit? Ma arvestan tema toiduteemaliste erisoovidega ka, jõudumööda.

Laps Eestis ütles ...

Aitäh, Tiiu!
Ma arvan, et igal inimesel on väga hea põhjus käituda nii, nagu ta käitub. Selles postituses polnud ridagi mu mehest ja too arvaja kujutas mingil põhjusel ette, et midagi on halvasti. Ei tea, miks. Aga see põhjus on olemas. Paljudel inimestel on halb. Mul ka, sageli.

Eks me ise ka rikume inimesi ja vahel on võimalus ka neid tervendada - nendega koos tervenedes.

Aet Trisberg ütles ...

Mul on lutserni idandamine aia taha läinud; mungubadega on lihtne, seda olen aastaid teinud. Kas Sa saad lutserniga hakkama ilma spetsiaalse idandamisnõuta - jaga sel juhul kogemusi.

Laps Eestis ütles ...

Mul on jah kõik idud ainult tavalistes klaaspurkides. Lutsernil läheb lihtsalt natuke kauem aega kui mungoal (läätsel ja hernel läheb ka kauem kui mungoal). Kuni idud pikaks kasvavad, loputan neid mitu korda päevas sooja kraaniveega (valan vett peale ja teesõela purgisuu ees hoides jälle vee välja, u kolm korda) ja loen sõnad peale. Võib-olla lutserni peab kauem leotama ka, nii ei oska öelda.
Kui idud valmis, panen jahedasse ja loputan korra päevas jaheda veega. Kõigi idudega sama programm.

Laps Eestis ütles ...

Aga seda ma ei tea siiamaale, miks mul kunagi läks päevalille ja veel mingi taime idandamine aia taha. Lihtsalt läksid hallitama ja idanema ei hakanud, kuigi tähelepanu said kuhjaga (praakpartii? või vajavad mingeid eritingimusi)).

Anonüümne ütles ...

Tead T&T. Mul oleks sulle ettepanek, käsitleda teemat, kuidas Sinu erinevad pereliikmed oma soovid ja tahtmised omavahel kooskõlastavad ja mis siis selleks vaja läheb ja mis takistab seda, sinu arvamuse läbi.
Teema on enda peres suht aktuaalne.
Muidu läheb su blogi veidi seinalehelikuks kätte

Laps Eestis ütles ...

Aitäh soovitamast ja arvamust avaldamast!
Ma kirjutan ikka seda, mis mulle endale parasjagu huvi pakub ja nii, kuidas meeldib. Kui keegi arvab, et läheb seinaleheks, no jumal sellega.
Kui minuga sellisel toonil kõneldakse, ei teki mul vähimatki soovi kaasa mõelda. Aga muidu võin proovida.
Kaunist päeva!

Tiiu ütles ...

Seinalehelik blogi? Kui inimesed kaunilt elavad,on see väga eeskujuvääriv, tuleks mitte üksnes seinalehte panan, vaid raiuda raamatusse.

Laps Eestis ütles ...

Ma päris hästi ei tea, mis asi see seinaleht on, aga oletan, et sinna kirjutati vanal ajal miskeid ilujutte asutuse töövõitudest. Selles mõttes ma võtan omaks, et seinalehelik, sest ma kirjutan siia bloggi ka peamiselt ilujutte, pigem saavutustest kui katsumustest. Selles mõttes mind too võrdlus ei pahandanud.
Me elame vahel koledasti ka, aga sellest ma kirjutan palju vähem ja pigem vihjamisi. Ühelt poolt soovist end ja peret kaitsta kõiksugu rünnakute eest ja teisalt võib-olla egoistlikust soovist end lihtsalt paremana näidata. Mis on võib-olla peagu sama, mis esimene põhjus.
Mind on lapsepõlvekodus nii õpetatud - et probleemid tuleb enda teada hoida. Ja mitte ainult mind pole nii õpetatud. Kuni avalik hinnangute andmine ja lintšimine on lubatud tegevusalad, on see minu meelest lihtsalt praktiline valik.
Ja headest asjadest kirjutades ma loodan siiralt kedagi oma väikeste avastustega inspireerida ka. No ma ise näiteks kogun teiste inimeste nippe pidevalt ja ikka selleks, et neid kasutada.

Anonüümne ütles ...

Head ja uued mõtted on alati teretulnud.

Ja küsimus pole heas ega halvas, vaid mis on nende ilusate asjade hind- millega maksid(te), millest loobusid(te), et seda saavutada. Nõuka ajal hinnast eriti ei räägitud...
Peale selle, mida on Sul karta kui niikui nii anonüümsena esined või muretsed Tipi& Täpi renomee pärast:)

Laps Eestis ütles ...

Praegu (kuus ja pool aastat hiljem) on hea aeg vastata, mis on nende ilusate asjade hind. Kui ema on pikalt kodus, siis tööelu võimalused ahenevad. Sellest on mõnes eraldi postituses ka juttu. Mina tegelikult ei tunne, et oleksin millestki heast loobuma pidanud, ega mulle ennegi meeldinud palgatööl käia. Ja laste kasvades sain vaba aega tegelemaks asjadega, mis mu hinge toidavad. Pigem olid lapsed ettekääne elada sellist elu, mis meeldib ja mida ma nagunii õigeks pean. Ma tean, et paljud inimesed, sealhulgas naised, peavad koduperenaisi igavateks või saamatuteks inimesteks ega pea neist lugu. Seda võib ka hinnaks pidada, aga mina selliste inimestega päriselus ei kohtu. Ma ise olen pigem tänulik võimaluse üle osaleda sügavate jagamiste naisteringides, milleks mul tööst väsinuna jaksu napiks. Mulle tundub, et see toetab mu vaimset arengut enam kui võiks toetada tavaline palgatöö. Nii et praegu ma näen sellest olukorrast peamiselt võitu ja see on ka olnud üks põhjusi seda blogi pidada: julgustada naisi valima kodust elu ka siis, kui lapsed suuremad. Elu saab alati olla veel parem.

Tipi ja Täpi renomee ei ole probleem, probleem on pigem see energia, mis tabab eelkõige mu lapsi. Lugejate mõtte energia tuleb meile kohale ja lapsed on olnud sageli esimesed, kes selle kinni püüavad. Seepärast olen pidanud oluliseks hoida teemasid positiivsetena ja kui selle tulemuseks on igav blogi, mida loeb vähe inimesi, siis see on teistviisi hea. Ma nagunii ei tahaks siin väga vehklemas käia ja kümnetele kommentaaridele vastata, see võtaks liiga palju tähelepanu elult ära. Loeb see, kellele meeldib ja teised las teha mujal teisi asju.

Tegelikult pole anonüümsust minu meelest olemas. Esiteks tunnevad mu tuttavad või minuga kokku puutunud inimesed mu nagunii siit ära (ja mu lapsed ka). Teiseks tuleb energia nagunii kohale, sest adressaat minu isiku näol on ka sellele arvajale olemas, kes pole minuga päriselus kohtunud.