kolmapäev, 2. detsember 2009

Losakil

Natuke tõbised oleme ja losakil. Ja see on omamoodi mõnus. Mulle on tegelt alati meeldinud haige olla. Tervena ma ju ei luba endale ometigi sedasorti lihtsaid lõbustusi ja täielikku mittetegemist, aga haigena tohib. Nii ma olen detsembris hea meelega losakil. Just detsembris mul puudub sageli igasugu tahtlus asjalikuks tegevuseks, paremal juhul võib natuke mõnuleda (väga kole, et paljudes asutustes peavad just naised veel siis ka piduüritusi korraldama). Praegu ma olen nii haige, et ei viitsi isegi korrektselt kirjutada. Et tegelikult mulle on meeldinud haige olla. See korralikkus ja püüdlikkus tüütab mind ikka aeg-ajalt ära ka.
Kui pea on liiga paks, et heledamate tegevustega tegelda, vaatame hunnikus internetist mingit tilu-lilu. Süüa eriti ei tee (heeringale hapukoore ja sibula peale panemine vist ei ole ikka söögitegemine?). Ei korista. Üldse midagi asjalikku ei tee. Muu püüdlikult arengulise elu foonil kena vaheldus. Ja tüütab varsti ära ka.
Siis hakkan jälle oma tervistavate segudega pihta. Ei jaksa enam kaua haigustele vastu panna, nagu Kunksmoor selle kohta ütles. Või on see mingi edufriikluse väljendus?
[Lastevabal hetkel käisin ikka igaks juhuks kontrollimas, kas jõulukinke ikka jagub kõigile. Ja et kas kõik on üles leitavad. Leidusid ja peaks nagu jaguma, nii et selle poolest võib loselda. Ja piparkooke tegi meil tütreke oma sõbrannaga, mulle jäi ainult kätteandmise ja koristamise vaev :-)]
TJT

Kommentaare ei ole: