Täna nõudis poeg jõulukaunistusi. Hakkasime siis koristama, mis tema jaoks muidugi liiga kaua aega võttis ja minu jaoks vajalikule tasemele ei jõudnud, aga kuhugile tuleb see kokkulepe teha ja lõpuks võis elektrilambid üles panna. Lapsed riputasid kodus innukalt kõik kuusekaunistused kuhugi rippuma ja sekka muid käepäraseid vidinaid ka (nt mänguhobune uksekäepidemele, suur punane muna kaelas). Kõik kapinupud ja ukselingid said ära tähistatud. Pärast ma siis käisin ja korjasin õrnemad ära, need, mis kindlasti varsti katki läheks.
Mulle ka jõuluvalgustus meeldib. Selline, mis ei plingi. Pimedal ajal on kena, kui kogu aeg on hämar valgus toas. Mõni aasta ma olen selle pärast suurtes poodides käinud, et oleks palju valgust. Kodu on kuidagi nii väike, et sinna lihtsalt nii palju valgust ei mahu. Muidugi on see enesepettus, aga kui see meele rõõmsamaks teeb, siis võib ju petta.
Sellest ajast peale, kui suurem laps peab kooliminekuks hämaras tõusma, olen talle ärkamisel küünla akna peale pannud. Et oleks mingi valgus. Ja me sööme ka sügise hakust alates sageli küünla paistel. Ja mõni päev teen kaks korda ahjutoitu. Justkui saaks niimoodi rohkem sooja krae vahele.
Ja vahel keedan soojendavatest vürtsidest leent, mida vähehaaval mahla või muu tee sisse valada. Ja neid vürtse satub muu toidu sisse ka sagedamini. Ja tee ei maitse kunagi paremini kui hingedeajal.
Põhiline on muidugi leida seda soojust ja valgust endast ja inimestest enda ümber. See teeb praeguse aja tõeliselt rõõmsaks ja mõnusaks, sest inimeste heleduse vastu ei saa ükski novembrivihm.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar