Meie väiksem laps saab talvel neljaseks, aga raamatulugemine on temaga endiselt vaevaline. Ta ei malda lihtsalt juttu kuulata, tahab kogu aeg kõigega suhestuda.
Kui ongi suur soov talle raamatut lugeda, siis tuleb seda ümber nurga teha. Viimati ta näiteks valis endale raamatukogust "Väikese hiire töise nädala", mis on üks hästi armas pildiraamat, kus neljarealised salmikesed seitsmel lehel on kogu jutt. Vaatasin siis seda suurema lapsega: mind köitis see, et pildid olid vist mingist voolimismassist tehtud, hästi detailirikkad ja mõnusad. Ja lugesime seda üksteisele ette. Väiksem siis vaatas vahepeal kõrvalt, et ju on hea raamat, kui meile nii meeldib. Ja talle sobib, et raamat saab kohe otsa :-)
Esimene laps ei tahtnud ka sugugi väiksena raamatutest midagi teada ja mina pidin kõik see aeg oma vanematelt kuulama, kuidas mulle olla vastsündinuna juba midagi ette loetud. Aga meie lapsed pole tahtnud ja ma siis pole lugenud ka.
Esimene juturaamat, mis tütrele meeldis, oli lapskunstnik Kadi Lii Järve ja Leelo Tungla "Pururikas laps". Võib-olla võlus mu tütart kolmeaastaselt selle raamatu juures see, et luuletused on inspireeritud armsatest väikse lapse piltidest. Igatahes olid mul vahepeal paljud selle raamatu pikad luuletused peas ja ma lugesin neid talle ette pärast tule kustutamist. Sama lugu on praegu "Volgi värsiaabitsaga".
Poeg tahab enamasti loomaraamatuid, nii ma siis jutustan talle neid ümber. Lugemist ta seni veel ei tunnista (waldorfpedagoogika ütlebki, et lastele peaks jutustatama ja nii ma olen püüdnud ka teha). Mina olen valinud sellised loomaraamatud, millel oleks hästi rahulik ja selge kujundus, nagu "Kohtumine loomadega" ja "Tunne loomi". Viimase eeliseks on väiksem formaat ja kergem kaal, lisaks on seal lapsele arusaadavam tekst ka. Pojale meeldib näiteks veel Fred Jüssi "Linnuaabits". Selle tekst on küll ka algklassilapse jaoks ületamatult keeruline ja igav, aga pildid on ilusad akvarellid ja midagi ümberjutustamiseks tekstist ikka leiab.
Tütar jälle tahtis väiksena "Jipi ja Jannekese" lugusid. Paks raamatutäis lühikesi lookesi ühe poisi ja tüdruku sõprusest ja igapäevastest toimetustest Viplala raamatu autorilt. Neid lugusid me lugesime tütrele kunagi vast terve aasta, kuniks ta keerulisemate lugude jaoks küpses. Pildid on seal koleldased ja formaat meie pojale isevaatamiseks liiga suur - võib-olla selle pärast see väärt raamat meil praegu seisab. Aga poodides on välja müüdud, sest see on ka paljude teiste laste lemmik.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar