Täna lugesime lapsega "Pille-Riini lugusid". Natuke naljakas lugemine. Sukad käivad trippidega kinni ja laps arutab selle üle, kas jäljed lumel võiks olla märk sellest, et sõda ei tule. Naljakas selles mõttes, et oli selline aeg, kus nii oligi. Aga raamat ise on hea, mitmendat korda juba loeme, vahel ma loen mõne koha teiseks ka. Vahel ütlen mõne lause täienduseks. Tollased lasteraamatud ju kah poliitkallakuga.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. Vaid sellest, et mõnus on lugeda neid nõuka-aegseid lasteraamatuid, kus lapsed kuulasid sõna ja tegutsesid oma maailma ja sotsialistliku reaalsuse piirimail. Rahu ja kord valitseb neis lugudes. Minu põlvkond on paljus selle valguses kasvanud. Kunagi ühe emaga itsitasime, et kui tulevased emad teaks, missugused need tänapäeva lapsed on, siis nad seda tööd küll ette ei võtaks. Meie nimelt arvame, et praegused lapsed on teistsugused kui 1960.-70. aastatel sündinud. Ärksamad, vaimsemad ja mässulisemad. Tugevamad ja iseteadlikumad ka. Äkki isegi targemad. Neid on raske kasvatada, sest neil on paljus õigus. Ja nende vanemad on kasvanud aegadel, mil lapse käest ei küsitud ja kõige üle valitses miski omamoodi kord (isegi kui see kord nägi lapsele ette vaikiva ja sõna kuulava olendi positsiooni). Praeguse elu segadiku keskel on raske aru saada, mismoodi see emaksolemine siis peaks käima. Seda enam, et meid pole ju kasvatatud muuks kui sõnakuulmiseks, aga see nende uute laste juures ei toimi sugugi. Proovitakse nii ja naa, ja kellegi arust on alati kõik valesti. Kas ma nüüd neid vanu aegu taga igatsen, aga targem tahaks küll olla. Proovin siis endale teistsugust lapsepõlve kasvatada, aga ikka jääb lipp ja lapp puudu.
(Teema jätkub kommentaarides.)
Hääd tervist Pille-Riini autorile Ellen Niidule ka, tal on homme, 13. juulil suur juubel.
Tipp Ja Täpp
2 kommentaari:
Oi, see Pille-Riin on meie peres eesti lasteraamatute seas kindlasti üks lemmikuid.
Olen ise samuti mõelnud, et kogu see laste kasvamise ideoloogia oli ikka täiesti teine. Kusjuures, ei saa ju öelda, et ta oli põhimõtteliselt vale. See autoriteedid-paigas maailm on omamoodi võluv. Mingis eas tuleb mäss ju nagunii.
Praegu, omi lapsi vaadates, tundub mulle mõnikord, et kahese jonniiga läheb sujuvalt üle eelpuberteediks ning siis saabub sama sujuvalt see päris puberteet. Ilma hingamispausita lapsevanemale -- no ja lapsele endale samuti. Mis muidugi suurendab positiivse lahenuse korral mõlemi loovust ja erksust. Aga kohati ajab ikka hulluks kah.
(Mis veel Pille-Riinu puutub, siis "Annet" ette lugedas poetan ise ikka alati sentimentaalsuspisara.)
:-)
Pille-Riini omaette olemise maailm toetab kindlasti paljusid väikseid tüdrukuid praegu ka veel. Ma arvan, et väga on toeks, kui nt selline tekst aitab mõtestada seda aistingute kogemust, mille laps oma ümbrusest saab. Laps kui ümbrust tajuv inimene.
Ega me, emad, ju eriti ei räägi, et vaata, milline värvilaik või mis siit läbi klaasikillu paistab. Ja võibla polegi vaja, sest seda nad kogevad ise ka, nagunii. Või kui räägimegi, siis läbi enda tunnetuse. Aga lapse oma on midagi muud.
Ma olen hästi püüdnud jätta oma lastele sellist tunnetamise ja iseendaga olemise aega, kuigi elu topib kogu aeg igasugu "arendavat" tegevust vahele. Ja mul ka on vahel hirm millestki ilma jääda. Siis tulebki mõni selline raamat ja näitab, kuidas hetkes on kõik olemas ja pole vaja millegi pärast muret tunda.
Postita kommentaar