Helde puu ja muu

Kooli kõrval ühes aias kasvab kaks kuuske. Üks on tavaline, teine eriline. Ta oksad ulatuvad üle aia peagu maani ja värsked võrsed neis on pikad, paksud ja lausa sädelevad elujõust ja rõõmust. Lapsed käivad neid vahetunni ja kehalise tunni ajal noppimas. Ilus inimese ja looduse harmoonia.

Ma nii rõõmustan teisi omasuguseid murusööjaid kohates – ja neid on üha rohkem. Kujutan ette, kuidas varsti hakkavad tädikesed turul ka värsket naati ja võilillelehti pakkuma ja miks mitte ka nõgest, kortslehte, nurmenukulehte, põdrakanepit... väike punt euro eest või nii. Ja korteriinimesed ostavad ja panevad seda oma smuuti sisse ja teevad salatit. Minu meelest annab selline klorofüll palju enam jõudu kui tavaline lehtsalat (mida ma pole kunagi armastanud, praegune poeoma on pealegi jumal teab mis keemia peal kasvanud).

Ma siin endamisi juurdlen, kas panna umbrohud talveks lillepotti kasvama ka, aga eks sügiseks on naadiisu ju üle läinud ja seni ei ole jõudnud niikaugele. Kevadel ei jõua värsket rohelist aga ära oodata.

Hiljem lisatud. Nõgesesuppi tegi minu lapsepõlves vanaema. Arvasin siis, et odavuse pärast, aga maitses küll. Üks tädi õpetas nurmenukulehti sööma. Täiskasvanud suhtusid sellesse väheke ullilt, aga mina võtsin tõsiselt. Hiljem on mulle õpetatud nõgeselehtede söömist ja umbrohust toidu tegemist. Olgu nad kõik tänatud1 Mulle see sobib. Mu vanemad ei pea sellest midagi, aga jätavad oma aia maltsad mulle süüa ja panevad väljarohitud võililled kõrvale. Olgu ka nemad tuhandeks tänatud.

Minu lapsed muidugi kõike seda muru ei söö ja ma ei sunni ka, üldse mitte. Mõni asi ei sobigi - mina nt ei ole kunagi armastanud lehtsalatit (lapsepõlves tehti seda äädika ja hapukoorega, ikka väga õudne toit siiamaani). Peaasi, et igaüks leiaks oma ja oskaks teiste suhtes salliv olla.

Veel hiljem lisatud. Naadipesto võileiba süües arvasid lapsed, et võiks olla esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti need taimetoidud, mis neile meeldivad ja teisipäeviti-neljapäeviti lihatoidud. Reedeti võiks olla midagi magusat, nagu makaronid. Nädalavahetusel ükskõik, mida.

Kaunist rohelist aega!

TJT

"Kättemaksukontori" väärtusmaailma mõjust

Vaatan tütrekesega koos vahel „Kättemaksukontorit” – selles eas tüdrukute kohustuslikku programmi (tal on muide kõik hooajad ära vaadatud, aitäh, kes järelvaatamise leiutas ja kes kogu toodangu aastateks internetti üles pani). Mis mulle viimasel ajal on „kordusse” jäänud, on Kadri Adamsoni tegelase Marioni pidevad rikka mehe otsingud (need on vist selle tegelasega kogu aeg kaasas käinud, aga minu vaatamine on olnud harv ja juhuslik). Et kuidas see kujundab noorte inimeste väärtushinnanguid – kellele kuidas mõjub ja mida mina sellest arvan. 

Ühelt poolt mulle muidugi selline suhtumine ei meeldi – inimese asjastamine või tema mõõtmine materiaalsete väärtuste skaalal. Inimlikkuse skaalal on see ju kaotus. Teisalt selline kergelt huumori valdkonda kaldumine ja väike vint annab avaramaid arusaamise võimalusi. Ja kolmandamalt.

Mina ise ka ju ei vaadanud omal ajal selliseid mehi, kelle võimekus materiaalset heaolu tagada jäi alla keskmise. Nad võisid olla toredad sõbrad, aga ma ei pidanud nendega kooselu (ja sellega kaasnevalt lapsesaamise) plaane. Ja ühtegi sedasorti hullu armumist ka lihtsalt ei juhtunud. Võibla minus tiksuv väikekodanlikkus aitas seda ära hoida, mine võta kinni. Me oleme nii paljukihilised.

Potentsiaalselt rikast ma ka ei otsinud, sest neil kulub minu arusaamise järgi liiga palju aega ja jõudu mammona tagaajamisele. Ma oletan, et rikaste meeste naised peavad suure osa oma elust tegelema mingite standardite hoidmisega, selle asemel, et lihtsalt elu nautida. Või siis on kohustuslik seda elu nautida mingil teatud viisil (kallid riided ja teatud viisil peened toidud). Sest neid brände tarbides n-ö kutsud raha ligi, saad kõrgepalgalisi töökohti ja parema teeninduse osaliseks. Sellise mulje jättis tollane meedia – ega ma tegelikult ei tea, kuidas see klass päriselt elab. Aga ma arvan, et kas oled rikas või vaene, ma ikka ei tahaks kulutada oma elu ainult maistele küsimustele.

Siis mulle tuli meelde, et nojah. Meil kõigil on omad mugavusstsoonid, kus meil hea on. Mingite tingimuste mittetäitmisel on minul ka paha (euroremonti pole vaja, telk on tore, aga lärm ja inetus häirib). Seepärast nt uurib mees enne väljasõitu üsna hoolega järele majutustingimused, sest kogemus õpetab, et kui mulle ei meeldi, siis on kõigil paha (hea naine on alati hea naine, tavaline naine jaksab hea olla ainult heades tingimustes). Selles kontekstis ma saan „Kättemaksukontori” Marionist täitsa aru. Ja nendest naistest, keda see tegelane esindab. Igaüks loob oma standardid ikka ise ja hea, kui on valikuvõimalust. Sedasorti rikkust – võimalust valida endale sobiv soovin meile kõigile nüüd ja alati. Ja tänan „Kättemaksukontorit” lastele ühe võimaluse tutvustamise eest.

Hiljem lisatud. Viimased kaks osa on Marion oma miljonäridega hädas olnud, et kõik tulevad kosja. Ma tahaks, et mu poeg seda ei näeks (viimast osa, kus Kättemaksukontor kokkukutsutud kosjatulnud miljonäride eest põgeneb, nägi ikka, eelviimast, kus neid abieluettepanekuid sadas, mitte). Mulle tundub see mehe esemestamisena ja tema väärtuse vähendamisena. Kui laps näeb meest sellises rollis, siis teeb ta sellest järeldusi enda kohta, et see ongi, mida temalt oodatakse. Kindlasti ei igatse ma ju endale sellist miniat. Tütre puhul olen "Kättemaksukontori" vaatamisega ammu pidanud leppima - see on nii sügavalt (tüdruk)lastekultuuri osa, et teisiti ei kujuta ettegi.

Veel hiljem lisatud. Toimetamiste vahele küsis poeg, kas mina otsisin endale miljonärist meest. Ikka hea olla kursis, mida nad telest vaatavad. Ma sain talle puhta südamega kinnitada, et ei otsinud, mul olid üsna teised väärtused. Ja see paistis teda rahustavat, et on ikka teistsugune vaade ka olemas. Mul oli hea meel talle rääkida, mis mulle oluline oli. Nagunii ta aeg-ajalt muretseb, et kas peaks enne auto või kodu ostma, kui suureks saab ja milliseid muid koormisi ühiskond talle peale paneb.Ma ei tea, kust need jutud tulevad. Aga tundub, et see on midagi üldisemat, selle ühiskonna meestele omast. Muretseda maiste asjade pärast, nii et vaimseks ja hingeliseks jaksu ei jää.Või peetakse neid viimaseid koguni ebamehelikeks ja soorolliga sobimatuteks (mitte vast pindmistes kihtides, aga sügavamas hingesopis ikka)?

TJT

Minu emadepäev

See blogi on siin väheke roosamannaks läinud. Kirjutan vahelduseks ühe teistsuguse loo ka, oma tänasest emadepäevast. Nagunii ei viitsi keegi seda idülli enam lugeda, üheülbaseks läheb. Ja ega ju ei usu ka, et kellelgi võiks elu kogu aeg lill olla. Mina küll ei usu.

Tänane hommik algas juba eile õhtul. Minul algavad hommikud sageli eelmisel õhtul. Käisime poja ja tema sõbraga kinos metsafilmi vaatamas. Mul oli kange isu see ära näha ja võtsin siis ettekäändeks lapsed kaasa. Oligi sellist sorti loodusfilm, nagu neid võiks rohkem olla, koostööst ja tasakaalust (vrd "Elu ja võitlused"). Pärast küsisin poiste käest, kas nad pigem oleks tahtnud linnas kinos käia või selle kolm tundi mängida. Naabripoiss arvas, et filmi näha, oma poiss, et oleks pigem tahtnud mängida. Selle peale arvas naabripoiss, et homme saab ka ju mängida. Nojah, helistame siis hommikul. Õhtu lõppes varakult, lugesin pojale unejuttu („Minu maailmameri” on tore, meeldib mõlemale lapsele) ja jäin ise ka kohe magama.

Hommik algas vara. Poeg oli ka enne poolt kaheksat ärkvel. Ja tal oli mulle äge kaart, mille ta varsti märkaski mulle üle anda. Tütar seevastu oli öösel euroviisut vahtind ja ma tahtsin, et ta saaks välja magada. Niisiis tegelesin ja mängisin pojaga peagu kümneni välja. See oli ka üsna viimane piir, ma ei viitsi eriti lastega mängida. Mängimiseks on neil isa ja vanaema ja vanaisa, jumal tänatud. Hommikusel tunnil on kuld suus, tahaks omi asju teha. Panin pudru pojale kaussi, ütlesin, et söögu ja mingu välja mängima ning läksin suurde poodi. Olin üsna  kaua ära. Tagasi tulles oli puder kausis alles ja poeg nördinud, et tahab sooja putru ja üldse on miski pahasti. Sai siis see külm puder mujale ja soe puder tema kaussi ja minul paha meel, et ta sellise asjaga ise ära ei tegele, kuigi saaks ju hakkama küll (miskipärast nad eelistavad, et mina neile toidu serveeriksin ja enamasti see meeldib mulle ka, aga eks ma olnud ka näljane ja pahur, et asjad ei edene nii, nagu mulle meeldiks). Kuigi lilled olid vahepeal lauale saanud. Ütlesin enne poodiminekut, et nad võiks mulle aiast paar tulpi tuua, need on praegu nii väga ilusad. Nojah, kust nad ikka ise peaks seikse asja peale tulema, keegi peab ütlema. Tavaliselt ma ei tahagi, et mulle lõikelilli kingitaks, aga täna just tahtsin. (Jonnin nagu väike laps, mõnikord on lihtsalt selline tuju.)

Lapsed pidanuks selleks ajaks juba mu vanemate pool olema. Aga poeg eelistas sõbraga mängida ja tütrel oli homseks kaks referaati teha. Tulevaks nädalaks on tal kokku kolm referaati ja kolm muusikakooli eksamit, neist viiuli eksamiks võiks harjutada ka, igapäevaselt. Pakkusin juba varem, et teen ta arvutitööd ise ära, et saab ikka nädalavahetusel välja ja puhata ja elada, aga tütar polnud sellega päri. Nüüd siis ohkab ühes ja teises kohas ja töö ei edene. Mul on tast jube kahju – õitsev maikuu on ümberringi ja vihale ajab ka. Mina ka ei saa niimoodi päeva nautida ega omi asju teha.  Vähemalt rahus mitte. Helistasin siis emale ja ütlesin, et nad praegu ei tule. Ja rikkusin sellega oma ema päeva ka. Ta küll lausa ei ütle, aga vahel mulle tundub, et ta ikka tahaks, et lapsed tulevad. Vähemalt ei meeldi talle ootamatud muudatused. Võib-olla tal oli mingi parem lõunasöök plaanis nt.

Läksin siis pahase meelega kodupoodi, et vaadata, kas seal on mõistlikus konditsioonis suvekõrvitsat – ei olnud. See mu päästiski. Tavaliselt lepin sellega, mis ühes poes on, aga seekord tahtsin kindlasti suvekõrvitsat ja läksin siis jala kolmandasse ja kaugemasse poodi. Tee peal tükkis ikka haledus kangesti peale. No kas ma siis sellist emadepäeva tahtsin. Lasteraamatutes on ikka täitsa teistsugused emadepäevad. Lapsed teevad kooki ja koristavad tuba. Tuba võiks meil tõesti koristada. Olen paar päeva end kehvasti tundnud ja tuba on, nagu üks koristamata tuba ikka. Köögis mees miskit toimetas (aga...). See haledus kõige selle emadepäevanduse üle läks päris suureks ja naljakaks kätte ära. Kui illusioonide ja ideaalide kütkes üks inimene ikka olla võib. Läheks sõidaks minema kõige selle koleda maailma, eelkõige siis iseenda eest, aga ei saa ka, pean ikka pärastpoole oma emale külla minema. Nii et ära sõita ka ei saa. Selline üksikvangistus iseenda sees.

Kolmandast poest sain lisaks ka talutavat porgandit ja maasikaid ja mureleid ja kõndimine aitas rahu tagasi. Asun siis esimese referaadi kallale. Ja tütar hakkas viiulit mängima. Seda on nii väga hea kuulata, iga mu keharakk ohkab õnnelikult ja rahuneb.

Aga teile ilusat emadepäeva! Igaühel on ju kuskil ema.

TJT

Koolitants 2014

Ma olen proovinud selles blogis mitte teemasid korrata, kui ühest asjast on juba kirjutatud, siis aitab küll, lõputu enesekordus on tüütu lugeda ja mõttetu kirjutada. Koolitantsust olen varem ka juttu teinud (2013 ja 2012), aga emotsioon oli taaskord võimas ja meeldiv, nii et ei raatsi kirjutamata ka jätta. Kahju, et ei saa mitmesaja noore tantsuinimese energiat kirja panna, jäädvustan vaid mälestuse.

Käisime laste-, vaba- ja Eesti-teemaliste tantsude finaalkontserdil, nagu ikka. Tütrega käisin esimest korda sellel etendusel seitse aastat tagasi ja poeg sai tänu suurele õele vist nooremaltki kaasa. Teine kontsert on estraadi-, tänava- ja poptantsude kontsert. Sinna ma pole kunagi tükkinud. Aga tuleval aastal võibla läheme, pojale meeldiks kindlasti, rohkelt rütmi, tempot ja värve, teistest ma pole nii kindel.

Omal veidi erineval moel on kõik need kolm meie nähtud tantsukategooriat vabad tantsud, väikesed sõltumatud maailmatõlgendused. Koolitantsu finaali pääsevad ainult väga head tantsud, ligi kuuesajast tantsust valitakse välja 34 ühele ja umbes samapalju teisele kontserdile. Nägime 34 huvitavat, ilusat, omalaadset maailma kõrgetasemelises esituses. Mulle meeldib lasta oma maailmal sellises keskkonnas avarduda ja siirduda üha uusi maailmu looma. Hing ja vaim tantsivad mõttes kaasa.

Seekord tundus olevat rohkem vene autorite ja juhendajate tantse. Venelaste tantsud on balletilikumad, eestlaste tantsudes sagedast uussiirast kohmakust nemad ei armasta. Ja on muidu ka erineva moega tantsud, ikka need vene rahvatantsust pärit pealiigutused, mida eestlased ei tee. Mulle meeldib, et oli erinevat. Tabasin end mõttelt, et minu poolest võiks olla veel mõne teisegi rahvusrühma tantse (kas see on lapsepõlve rahvaste sõpruse ideoloogia mõju või lihtsalt vahelduse vajadus ja uute kogemuste igatsus?). Erinevus rikastab.

Seekordsed Eesti-teemalised tantsud meeldisid rohkem kui varasemad. Rehasid polnud enam üheski tantsus, ei ole 2014 Eesti noore teemaks enam arhailised maatööd. Selle asemel tantsiti söögilaua ümber ja pesti pesu (arhailisel moel, plekkkausis). Tänapäeva elu kajastus mobiilitantsus ja elati kaasa poliitikale. Mulle meeldis hästi tants nimega „... ja näe vaeva”, vaevanägemine on ju väga eestlaslik ja lapsukesed, hallid ürbid seljas, tassisidki üksteist süles ja seljas, igati vaevaline tegevus. Hästi äge oli setuteemaline tants – just see teistmoodi maailmatunnetus ja elamus, mida mina minitantsuetenduselt ootan. Paar ilusat klassikalisemat Eesti-teemalist tantsu oli ka, jaanipäeva ja leivateemaline tants. Kokku sai minu meelest terviklik ja mitmekülgne pilt tänapäeva Eestist.

Järgmisel pühapäeval kl 18 on Koolitantsu paremad palad (kuidas need küll välja on valitud?) ETV2-s.

TJT

Rootsi koolist

Ma olen selles blogis väga waldorfi ja teatud kasvatuspõhimõtete poole kaldu. Need asjad sobivad meie lastele, aga lapsi on erinevaid ja nii on vaja ka erinevaid koole ja kasvatuspõhimõtteid. Me vajamegi mitmekülgset maailma erinevate eriliste inimestega. Kunagi ligi seitse aastat tagasi  selle blogiga alustades oli mul soov, et siin kirjutaks erineva arusaamisega inimesi, et tekiks dialoog, aga need, kellele seda võimalust pakkusin, olid asjalikumate toimetustega liiga hõivatud ja väga kaugelt ma kirjutajaid ei otsinudki.

Enda erapoolikkuse tasakaalustamiseks toksin seekord siia mitu lõiku Rita Ahoneni raamatust „Minu Stockholm. Vanniga merel”. Autor on koos teise eestlasega Stockholmi Euroopa Kooli rajaja ja kirjutab oma raamatus üsna põhjalikult ka Rootsi koolisüsteemist. Eesti ajalehis ainult arutatakse, mis võiks olla Rootsi languse põhjuseks PISA testide tegemisel. Rita Ahonen pakub vastuseid ja sisukat mõtlemisainet.

"1968. aastal alanud koolisüsteemi ümberkorralduste tuul on minema puhunud õpetajate autoriteedi ja staatuse. Õpetaja kipub Rootsis olema teisejärguline ja kahuks on seda ka hariduse kvaliteet. Positiivsena võib aga välja tuua et siin ei naelutata häbiposti ega vibutata näpuga.”

„Osa poliitikuid seostab Rootsi kooli praegust kehva seisu 1992. aastgal korraldatud vabkoolide reformiga, millega anti vanematele õigus valida, millisesse kooli oma laps panna. Samas oli see reform mõeldud selleks, et leevendada seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel koolis käinud vanemate rahulolematust koolide tasemega. Seitsmekümnendate alguses kaotati ära reaalkoolid ning algas haridustaseme süstemaatiline mahahööveldamine Suure Võrdsuse nimel.”

„Vabakoolide buumi polekski iial saanud toimuda, kui ei oleks olnud lastevanemaid, kes mäletasid oma kooliajast, et riiklikes koolides puudus distsipliin ja struktuur, ka rahulik töökeskkond ja ambitsioonid. Alternatiivina oleksid võinud tekkida tasulised erakoolid, kuid see ei sobinud Rootsi võrdõiguslikkuse poliitikaga. Vabakoolide reform oli hädaventiil, kustkaudu lasti tekkinud surve välja – kõigile võrdne tasuta haridus koos valikuvõimalusega.” /.../ Koolid detsentraliseeriti.

„Uues kooliühiskonnas pidid kõik olema võrdsed ning kaotada tuli täiskasvanute diktatuur (loe: autoriteet). Koolidirektorid, kes üritasid mingitki korda luua, said koolivalitsuselt reeglipäraselt vastu näppe. Nõuded ja vajadus koolis pingutada kuulutati tagurlikuks. Ei hinnetele, ei tunnistustele! Edule viitavad sümbolid ja teadmiste kontroll, näiteks eksamid heideti ajaloo prügikasti. Sotsiaaldemokraatliku valitsuse formuleeritud võrdsusnõuded olid äärmuslikud.” /.../ Seega läks kord koolis käest ära ja paljud õpetajad vahetasid ametit.

„Koolipoliitikute otsusel koristati õpetajate lauad klassi eest  ära ning paigutati tagasihoidlikult kusagile kaugemasse nurka. Õpilased pidid teadmisi ise aktiivselt otsima ja neid käsnana imema, õpetajale jäi suunaja roll. Pole siis ime, et Rootsi koolis on edukad tavaliselt tüdrukud, eriti perekondadest, kus vanematel on kõrgem haridus. Kuigi süsteem oli mõeldud töölisklassi poiste abistamiseks, jäid reaalsuses just nemad selles eksperimendis kaotajaks, sest neil puudus kodune toetus ning harjumus ise küsimusi ja teemasid tõstatada ja neid põhjalikult uurida.”

„Oivikutele üldiselt ei mõelda, oluline on saavutada ühtlane keskmine tase ja sellega nähakse palju vaeva. Nii unustataksegi ära kõige andekamad ja tublimad ning neil hakkab igav. Mõnikord rakendatakse neid kui õpetaja abilisi. Aga seegi muutub varsti igavaks ning stiimuli puudumisel kaotavad ka nemad õppetöö vastu huvi.”

Tahan vahelduseks kinnitada, et mina võrdsusega liialdamist ei poolda. Soome kirjanik Mika Valtari tegi „Sinuhes” mulle veenvalt selgeks, et lõvil on alati lõvi õigus ja hiirel hiire oma. Ma olen nn eliitkoolide olemasolu poolt. See on hea asi, kui seda õigesti kasutada. Meil on vaja tippametnikke, kes suudavad päevaga pakse kaustu läbi töötada ja meil on inimesi, kes soovivad sellist tööd teha. Need koolid teevad selliste laste eelduste väljaarendamisel hindamatut tööd. Probleemid tekivad ikka kasutamisest (vähemvõimekate laste vanemate ambitsioonid sunnivad neid trikke tegema ja lapsi kurnaval viisil ülearendama, et tagada neile koht sellises koolis ja pärast pole see nende laste arenguks toetav, kui nad väga võitluslikus keskkonnas pidevalt peavad üle oma jõu pingutama ja siiski kogevad liiga harva edu ja tunnustust).

Hinnetega alustatakse kuuendas klassis ja hinnete panemisel on vastutus suur, „sest kui õpilane või lapsevanem hindega rahul ei ole, saavad nad muidugi kaevata. Siis peab vaene õpetaja suutma põhjendada, miks ta just sellise kohtuotsuse langetas /.../ Loomulikult ei pea hakkama hindeid panema esimeses ja võib-olla ka mitte teises klassis, aga ma arvan, et põhikooli lõpus on sellega alustada kindlasti liiga hilja. Siis tekib õpilastel kohutav stress, sest järsku peab ennast kokku võtma ja hakkama pingutama, mida varem pole ju vaja olnud. Kuna hindeid ei panda, ei jää tavaliselt keegi ka istuma. Kui tekib mahajäämus, on see kooli süü ja kool peab õpilase aitamiseks välja töötama individuaalse arenguplaani. Algklassides on suurtes koolides abiõpetajad, kes töötavad eraldi just nõrkade õpilastega ja püüavad neid järje peale aidata.” Samuti on andekal lapsel võimalik klass vahele jätta.

„Tavaklassidesse on sageli integreeritud ka kergema vaimse puudega lapsed. See on rootslaste arvates võrdne ja humaanne. Loomulikult on neil lastel samasugused õigused kui normaalarenguga lapsel, aga kahjuks mitte samasugused eeeldused. See teeb need lapsed tihti veelgi kurvemaks, sest nad näevad, et ei saa kunagi olla mitte milleski parimad ja et nad erinevad teistest.”
See on Eestis ka praegu päevakorral. Milline võiks välja näha töö klassis, kus koos on kergema vaimupuudega laps ja andekas laps? Mitu õpetajat peaks klassis olema, et kõik saaksid arengus võimete-  ja vajadustekohast tuge? Mitu tegelikult on? Kas see oleks Sinu lapsele hea keskkond?

Veel on Rootsi koolis probleemiks õpetajate lühike ettevalmistus: kolme ja poole aastaga põhikooli algastme kõikide ainete õpetajaks (võimlemisest matemaatika ja võõrkeeleni), kuuenda kuni üheksanda klassi õpetajad spetsialiseeruvad oma ainele, kuid näiteks reaalaine õpetajalt eeldatakse, et ta suudab anda nii matemaatika-, keemia-, füüsika-, tehnika- kui ka bioloogiatunde.

Rootsi koolis peab kõik olema tasuta, ka muuseumiskäik ja suusareis. Mulle ei meeldiks selline variant üldse, sest selge, et siis jääbki kooliga neis kohtades enamasti käimata ja üldse ka jääb käimata. Mina olen tänulik, kui mu lapsed käivad kooliga nt muuseumis, selmet kogu aeg koolipingis istuda, ma arvan, et see on tore vaheldus. Pealegi ma ise ju nii väga ei viitsi sinna muuseumi minna ja meie tütrel on selleks väga vähe vaba aega. Pealegi tuleb see perele odavam, kui vanem ei pea enda jaoks piletit ostma, vaid ainult lapsele. Veel oleks hea plaan, kui muuseumipilet oleks kooliõpilastele kuni keskkooli lõpuni tasuta nagu see vist ongi mõnes riigis, aga ega see praegune odav sooduspilet ka vast eriti takistuseks ole.

„Keeruline on olukord ka koduste töödega. Vahetevahel kostab ettepanekuid, et koduseid töid ei tohiks anda, sest see tekitab samuti ebavõrdsust. Mõnes peres oskavad ja tahavad vanemad lapsi aidata, teises aga puudub selleks kas huvi, oskused või aeg. Selle taustal ei tasu vist mainidagi, et koduseid töid tohib põhikooliõpilastele anda mõõdukalt ja nädalavahetuseks mitte eriti palju, sest siis peavad lapsed puhkama.”

Ma olen päri, et koduste töödega ei peaks liialdama ja laps puhkusel ajal ka nt kasvab – see on oluline osa tema elust ja täiskasvanuea tervisest. Samas olen ka seda korduvalt mõelnud, et kuna meie lapsed saavad vanematelt soovi korral tuge, on neil selge eelis teiste ees. Aga selliseid lapsi on Eestis vist ikka palju, kes vanematelt kodutöödel abi saavad – ja ma arvan, et sellel on ka head küljed: laps saab vanemaga midagi kasulikku teha ja eks neil tekivad ikka sisukad teadmised ja oskused selle tagajärjel. Nende konkurentsivõime igal juhul suureneb. Või siis suureneb stress. Olenevalt perest ja olukorrast. Lõvil on lõvi võimalused ja hiirel hiire omad, sinna ei ole midagi parata.

Veel on „Minu Stockholmis” pikemalt juttu Stockholmi Euroopa Kooli rajamisest vabakoolina (millega kaasneb võimalus ise õpilaste pearaha jagada õpetajate palkadeks või majakuludeks) ja sellest, et sel koolil hakkab väga hästi minema, mida kinnitab tung kooli ja rahvusvaheline autorisatsioon. Väidetavalt on Rootsi riigikoolides matemaatika ja inglise keele õpetus nõrgal järjel ja õpilase üldine motiveeritus madal, samuti pole õpetaja palk konkurentsivõimeline. Euroopa Kool maksab head palka ja annab lapsevanemale võimaluse oma raha eest inglise keele tunde lisaks osta, pealegi veel seda keelt emakeelena kõnelevalt õpetajalt. Paljud õpetajad on mitterootslased, eesmärk on ka ainetunde õpetada inglise keeles.

Euroopa Kooli südameks on raamatukogu, „kus esitatakse küsimusi, otsitakse vastuseid, diskuteeritakse ja arutatakse probleeme. Raamatukoguhoidja roll on õpilaste teadmisjanu toetada ja abistada küsimusi õigesti esitama, samuti õpetada informtsiooni struktureerima, aega planeerima ja esitlusi viimistlema.”

TJT