Piimast ja eelarvest

Hakkasin pühapäevahommikuste pannkookide tainast kokku segama ja leidsin külmkapist piimapakilõpu. Just sellest pakist ma tahtsin jaaniväljasõidul kohupiimakoogi kõrvale piima võtta, aga siis loobusin, arvates, et kellelgi on seda rohkem vaja. Ja nüüd leidsin selle siis oma külmkapist, mitu päeva hiljem, sest tookord jõid janused pigem mahla ja vett. Ja kirusin, et ma ei õpi ka midagi. Asju on täpselt nii palju kui vaja ja siis, kui vaja ning kaotatud võimalusi enam tagasi ei saa. See piim ei ole kunagi enam värske siis, kui ma seda juua tahaks. Ja säästu ei mingit.

Millegipärast meenutavad mõned säästueelarved mulle seda minu lolli käitumist. Näiteks arvab Tallinna linn, et võiks ära kaotada ülekolmeaastaste laste lapsehoiutoetuse, mis justkui on linnale mõttetu kulu (Eesti Päevalehe uudis). Et pandagu lapsed lasteaeda. Lapsehoiutoetust saavad lapsed, kes käivad litsentsitud perepäevahoius või litsentsitud hoidja juures ja tavalasteaias kohta ei oma. Samas on üldteada, et tavalasteaias on lapsed alailma haiged - paljude arust on see normaalne, et kui laps läheb lasteaeda, siis esimestel aastatel ta on pidevalt haige, see on üldistus väga paljude perede kogemusest. Muul viisil hoitud lapsed on tervemad.
Perepäevahoiusüsteemi loomisel on kaasa löönud kümned inimesed, panustades selleks sadu töötunde. Ja nüüd lihtsalt otsustame kokku hoida? Hoida kokku töötajate ausalt makstud palga ja laste tervise arvelt, "luues" lasteaiakohti nii, et suurendame tavalasteaias laste arvu 26ni (Eesti Päevalehe uudis)? Veel rohkem probleemidega lapsi ja õnnetuid vanemaid? Kus on terve mõistus? Kus on loogika?

Mis toob mulle meelde ühe teise kogemuse kaugest tudengipõlvest, kui ma kolmeliitrist maapiima purki üksi tühjaks juua ei jaksanud ja piim läks hapuks. Mõtlesin siis teha sellest pannkooke, sest ära ei tohi ju midagi visata. Ja tegingi, ja neid sai nii palju, et ma ei jaksanud neid isegi sõprade abiga ära süüa, muist tainast (või pannkooke?) tuli ära visata. See on juba lausa raiskamine. Vähemalt muna, suhkru ja jahu oleks võinud kokku hoida, töövaevast rääkimata.
Tipp Ja Täpp

Jeesk ja teska

Kord maa poole sõites pidasin auto kinni kopli juures, kus hobused rohtu sõid. Tulime autost välja ja läksime hobuseid vaatama. Üks hobune pruuskas ja poiss küsis, mis ta tegi. Ütlesin, et pruuskas. Poiss väitis, et jeeskas. Tal on mingi loomusund asju ja nähtusi oma sõnadega ümber nimetada, sest minu pakutav teda millegipärast ei rahulda. Ja sellel ja järgnevatel päevadel kuulsime palju jeeskadest. Jeesk on näiteks sääre ümber keeratud ajakiri "Täheke" ja mitmed senitundmatud tööriistad - kuidas sa hing neid ikka paremini nimetad. Jeesale on veel iseloomulik, et seda vajatakse ujumisel, aga uisutamiseks mitte.
Mis see teska on, on veel raskem öelda. Ja mul on kahju, et ma pole kõiki selle tähendusi üles kirjutanud. Tundub, et ka see on sõna, mida kasutatakse erinevate nähtuste kirjeldamiseks. See teska on igal juhul üks tähtis asi, poiss on seda oma tähtedega üles kirjutanud ja palunud minul ladina tähestiku abil talle kirjutada.
Pinnitama on sääse heli kaudu tulnud sõna, lapse sõnutsi üks nõelamise asi.
Tipp Ja Täpp

Tähed ja numbrid

Meie lapsed olid kordamööda tuulerõugetes, eks nad lasteaiast said. Kui suurem oli terveks saanud, jäi väiksem. Üksi kodus igavledes (selles tähenduses, et õde oli lasteaias) leidis ta ühe õe nimesildi ja tahtis endale samasugust. Silti, kus oleks tema nimi peal. Aitasin tal seda teha: punktiiritasin tähed suurelt ette. Ta maalis mitu silditäit oma nimetähti ja oli sellega hea tükk aega ametis.
Ja kõiksugu teisi tähti ja numbreid ka, täites nendega kunstiliselt ühe A4 teise järel. Ühel paberil näiteks olid kõndivad ja jooksvad R-id. Lapsel ju kõik elab ja hingab. Mänguautod moodustavad meil ka perekondi, kus on emad-isad-lapsed ja nii ka tähed ajavad paberil oma asju.
Veel oli tal selline mäng, et puistas pliiatsid põrandal hunnikusse ja võttis neid siis ükshaaval ära. Iga kord moodustus sellest uus täht. Ühe nimi oli teevevee. Üks on ekt vms. Mul ei seisa need tema tähtede nimed kahjuks hästi meeles, uute tähtede õppimine on minu vanuses juba raske.
Ja numbreid on ka tore teha. Meil on lastel mänguks erineva geomeetrilise kujuga külmkapimagnetid, neist saab igasugu pilte ja mustreid teha (väga vajalik abivahend emale, kes tahab köögis vahel natuke aega rahulikult süüa teha). Pulkadest saab ka nt numbreid järele teha. Pliidil on elektrooniline kell, mille viimane number kogu aeg muutub ja poiss teeb neid tohutu innuga järele: rõõmustab, kui uus number ette tuleb, uurib ja siis laob pulkadest samasuguse. Ja rõõmustab, kui valmis saab.
Tüdruk õppis ka tähed pooleteistaastaselt ära - sest mina tahtsin vahel rahu ja püüdsin ajalehte lugeda ja siis ta küsis, et mis need on, need tähed. Lugema õppis ta korralikult küll alles sel sügisel kuue ja pooleselt, aga see-eest nüüd kogu aeg loeb, palju ja süvenenult. Ja saab loetust aru.
Ma tahan selle jutuga ainult seda öelda, et senimaale ma pole oma lapsi üldse lugema sundinud ega meelitanud ja kõik sujub nii, nagu vaja. Nad ise tahavad, kui aeg küps. Ja siis juba kogu selle teadmiste ja uute oskuste omandamise kire jõuga, mis lapses on.
Viive-Riina Ruus kirjutab EPL Möttes, kuidas meil lapsi liiga palju arendada tahetakse ja tagajärjed on kurvad: õppimine ei paku enam huvi. Minu ema jälle imestas, et meie kodulähedasse tavakooli on katsed (sest piirkonnas on lihtsalt palju selleealisi lapsi ja tuleb ju keegi välja jätta, et klassis ikka 30 ja mitte 50 last oleks). Et tema olnud omal ajal ainus laps, kes esimeses klassis lugeda oskas ja nüüd on kooli minnes lugemisoskus enam-vähem kohustuslik.
Tipp Ja Täpp

Millist nukuteatrit me vajame?

Käisime "Nukumängu ABC-d" vaatamas. Mina olin sellest kuulnud arvatavat nii ja naa. Kellelegi ei meeldinud muusikavalik, kellelegi meeldis tempokus ja loovus. Mulle meeldis. Et mõnusasti mängisid poroloonitükkidega ja kogu aeg oli põnev. Muusika oli tavaline raadiomuusika, mis meid ikka ümbritseb - ja selline, mis mind ei häiri.
Aga siis ütlesid kaks ema järjest, et nemad ootavad nukuteatrilt midagi muud. Midagi hingele. Et nende muusikapalade sõnum ei olnud lapsepärane (ei olnudki). Ja et see ei olnud väikse lapse teater, oleks olnud hea etendus varateismelistele (kes aga kahjuks ei pea ilmselt enam prestiižseks sellisel viisil mängida). Tütrele meeldis hästi, aga eks lastele ole seegi juba põnev, et sai linnas käia.
Ma jäin mõtlema, kas minus on midagi valesti, kui ma isegi ei oodanud teatrilt hingelisust. Ja nõustun, et see tükk ei olnud mitte lapse hingele kirjutatud, vaid pigem üritas lapsepärastada ümbritsevat maailma. Mina rõõmustasin, et tavalisest helitapeedist ja lihtsatest asjadest saab kokku sellise mängu. Aga ma olen nõus, et kui eesmärgiks on terve ja rikka hingeeluga täiskasvanu kasvatamine, siis võiks materjal olla teistsugune.
Üks ema igatses taga vana aja nukulavastusi. Mina neid oma ajal ei sallinud. Moraliseeriv "Jussikese seitse päeva" on praegugi kavas, aga mulle on see enne töö, pärast lõbu ilmavaade vastukarva ja oma lastele ei tutvustaks. Mul tuleks masendus peale, kui ma sellise mõttega läheks tööd tegema, et lõbu tuleb kuue päeva pärast. Ma olen end kümmekond aastat oma tööga toitnud ja katnud, aga töötanud ikka selle tundega, et ma teen seda selle pärast, mida see mu hingele pakub. Ja titeema elus on ju eriti vähe lõbustusi - vähemalt minul olnud, kui mu igapäevategevus ei pakuks mulle rahuldust, siis mille nimel üldse elada? Paljas mõte Jussikesest ajab judinad peale. Ja nende muude moraalidega pole üldse paremad lood. Ma olen niigi juuksejuurteni moraali täis topitud. See osa minust ei meeldi mulle endale sugugi, aga mis teha.
"Ise, ise ka" oli "Nukumängule" sarnane tükk ja selliseid on vist kavas praegu veelgi ("200 vanaisa" nt). Aga kas seal midagi hingele ka on, ei tea. Ja ma isegi ei saa päris hästi aru, kas minu arvates peaks olema. Niikaua, kui ma ise loen lastele hästi valitud unejutte, peaks kõik justkui korras olema. Aga võib-olla ei ole ka.
Homme läheme võib-olla balletti vaatama.
Tipp Ja Täpp

Vanema õe kompleks

„Ära mine autoteele!” ütleb mu seitsmeaastane tütar oma kolmeaastasele vennale ja mul tuksatab sees. Et miks see laps tunneb oma venna pärast sellist muret ja võtab vastutust kohas, kus talt oodatakse ju ainult, et ta ise mõistliku liiklejana kõnniteel oleks?
Ammu enne poja sündi rääkis üks tark naine mulle, mis on mingi elujärgu ülesanne ja et esimesed 14 aastat peaks laps saama olla vaba kõrvalisest vastutusest nt nooremate õdede-vendade ees. See mõte oli mulle uus, sest mina olin oma vanemate tutvuskonna vanim laps, alati see mõistlik, kes vaatas, et kõigil hästi oleks, korraldasin ja vastutasin. Aga mõte kahe esimese seitseaastaku suurest vabadusest tundub mulle siiani täiesti õige. Ma tahaks, et mu lapsed saaks kõigepealt enda tiivad tugevaks kasvatada, enne kui lendu peavad tõusma.
Kust siis mu laps minu vastutuse üles korjas, et vaatab väikevenna järele olukorras, mis peaks olema ainuüksi minu kui ema töö? Kas ma olen midagi tegemata jätnud?
Kas on võimalik, et mina realiseerin oma vanema õe kompleksi, mis mulle omal ajal sisse kasvatati, praegu nö suures maailmas asju ajades, justkui üritades midagi paremaks teha, selle asemel, et olla kodus oma väiksema ja oma suurema lapse kõrval, et anda neile asjakohane kasvukeskkond?
Eks ole selles blogipidamises ka ju maailmaparandamise vidin küljes. Ma näen, kui palju on minu ümber tarku emasid, kellelt mul on alailma midagi õppida ja mulle on tundunud, et kui ma osakesegi oma suurtest avastustest siia kirja panen, saavad ehk lugejad ka midagi endale vajalikku teada, ka siis, kui nad ise selliste inimestega ei kohtu. Mu selline arusaam kõneleb ju pigem usaldamatusest tõsiasja vastu, et teistel inimestel on omad kohtumised ja teadasaamised ja võib-olla ka ilmutuslikud sisekaemused. Ning sellest neile piisabki. Et polegi mingit vajadust siia midagi kirja panna. Vähemalt mitte maailmaparandamise mõttes (blogindusel on mulle muid häid mõjusid ka). Ja kes teab, võib-olla pole ülejäänud ettevõtmistel rohkem mõtet? Et oleks ikka õige istuda kodus ja hoida oma lapsi oma tähelepanu sees ja jätta kõik ülejäänu sinnapaika?
Võibki nii olla. Teoorias ja kellegi teise jaoks. Ainult vist mitte minu jaoks, kes ma ajapikku ära manduksin. Ma vist vajan rohkem kontakte ja koduvälist tegevust kui ühele "õigele koduperenaisele" kohane (seda viimast rolli ma tõesti ei kanna välja). Need koduvälised kohtumised ja toimetused toidavad mu hinge. Kui ma praegu nii tungivalt vabadust vajan, kas see on märk sellest, et mul jäi oma lapsepõlves vabadus kogemata, ja selle asemel tuli võtta kõiksugu vastutust noorema õe kasvatamise pärast, sest minu noored vanemad ajasid oma asju?
Iseasi, et kes sel ajal mu laste kõrval on, kui mina maailma tuuli taga ajan? Ja kuidas saaks nii, et mu tütar saab oma lapsepõlve täiega maha pidada, enne kui kohane aeg selleks otsa saab?
(Sellest, kuidas mina oma laste kõrvalt teist lapsepõlve pean, on siin blogis korduvalt juttu olnud. Sest esimene kord jäi mitu olulist asja puudu.)
Tipp Ja Täpp

"Kunksmoor"

Olime kultuursed: käisime nukuteatri „Kunksmoori” vaatamas. Ja meile meeldis. Minu jaoks oli iga hetk sellest lavastusest tihe ja põnev. Sain sisu meelde tuletada ja kireva vaatemängu osaliseks. Sest lavastaja tahtis vist olla pop ja noortepärane ja köita arvutipõlvkonna lapsukesi, kelle tähelepanu üle paari minuti paigal ei püsi, nii et pilt ja heli peavad kiiresti vahelduma, et meeli üha uuesti puudutada. Muusikaline kujundus meeldis ka hästi, natuke etnot sobis sisuga. Kujundus oli lakooniline ja mõnus, varjuteater tore vaheldus. Ja hästi öko nii vähese seltskonnaga nii palju tegevust ära korraldada.

Mõni asi oli küsitav ka. Tegelikult ma ei saanud juba lapsena aru, miks Kunksmoor ullike end ära tappa tahtis ja sinna korstna otsa kõõluma läks (mille tagajärjel Trumm kodus palju jama korraldas). Praegu ka ei saanud. Mõtlesin, et vahest oli see noore kirjaniku mõtteuit, mida ta äkki ise ka enam õigeks ei pea. Aga peab nüüd aastakümneid taluma seda kunagist mõttetut uitu? Kunksmoor tegelasena ei ole mulle kunagi meeldinud, närviline ja edev, nagu ta persoonina on, ma kujutan ette, et kirjanik tahtis luua elulisemat karakterit ja pookis mõne õpetliku kallakuga jama ka talle külge. Ma olen alati selle kujuga kohtudes mõeld, et oh miks küll ometi. Võib ju olla rahulik ja normaalne ka. Aga võibla see ei müü. "Kunksmoori" saal oli vist üsna täis. Kui mina sinna minemata jätaks, siis ainult selle pärast, et mulle selline närviline tegelane eriti ei meeldi.
[Hiljem lisatud: aga nüüd leidsin raamatupoest "Kunksmooriloo", mis on Perviku kirjutatud näidend samal teemal ja seal on ka asjad üsna samamoodi. Nii et ju siis tuleb minul harjuda, et nii käibki. Ravitseja peab selles loos olema isekas ja edev närviline ektstentrik. Olgu siis, kui see nii mingil põhjusel parem tundub. Mina usun ikka, et päriselus saab ka teistmoodi.]

Kui mulle lavastuses miski vastumeelt oli, siis see, kuidas Kunksmoor karjus. Mingis meeltesegaduse hoos ta seisis seal keset lava ja lärmas, mis kole. Mõtlesin, et mida küll väikesed lapsed sellest arvavad, kes esimestes ridades keskel juhtuvad olema. Mina olin külje pool ja poeg oli mul süles, meil polnud häda midagi. Tütart ka ei häirinud. Aga kas me seda õigeks ja normaalseks peame pidama, et laste peale karjutakse, olgu või teatris ja kunstilistel kaalutlustel?
Samas nt nukuteatri jõuluetendus "Härjapõlvlane" oli väga vaikne ja armas ja lapsed kuulasid keskendunult. Saab küll teatrit vaikselt ja ilusti ka teha.
Tipp Ja Täpp

Minu südakevad

See on sageli eriti kiire aeg. Kõiksugu tegemised kulmineeruvad lehteminemise ajal. Kõige suurem kiirus on sellega, et igal vabal hetkel on vaja linnast välja saada. See "väljasaamine" muutub mingil hetkel sundmõtteks, millest on hea vabaneda varasuve igavusse, mida võib veeta üsna ükspuha kus. Aga sinna on üksjagu aega. Praegu on põnev kevad ja kõike sünnib igal pool iga päev.
Mul on kodu ümber ka üksjagu rohelust, aga selles roheluses keegi grillib ja kuulab valjuhäälselt "Meie Meest" ja eriti just kiirel ajal vajan ma rahu. Kuulata ja tunnetada, mis looduses sel hetkel sünnib saab ainult siis, kui inimesi on vähe.
Mitte et mulle inimesed ei meeldiks. Ühekaupa on nad enamasti kõik toredad ja huvitavad - paar tundi ikka. Olen noorena palju häälega liikunud ja igasugu tüüpe kohanud. Suur osa neist autojuhtidest armastas jutustada ja nii ma kuulasin lugusid maksupettustest ja kriminaalidest, rääkijateks inimesed, kellega tegelikult ei tahakski nii väga kokku puutuda, aga midagi sümpaatset selles jagamises siiski oli. Aga isegi kui täitsa toredaid ja korralikke inimesi saab palju kokku, hakkavad nad hõlpsasti tegema midagi sellist, mis mulle ei meeldi.
Seepärast ma püüan varaseid hommikutunde või pageda loodusse.

Kevadel on tore natuke armunud ka olla. Sellel on mingi energeetiline või jumal teab mis taust, et ma tunnen igal kevadel mingit igatsust. Täitsa isevärki oli käia volbri ajal perega nooruspõlve romantikalinnas ja tunda jälle seda ärevust ja elevust, mis kunagi oli nii tavaline sel aastaajal. Ja tohutut vabadust, et ei pea minema kuhugi kedagi võrgutama ega tundma mingit üksildusepiina. Sest mees on siinsamas olemas ja jändab lastega, kes ronivad kivi otsa või kõnnivad mööda kõnnitee äärekivi.

Aga see, millega kõik see sahmerdamine ja omaetteollatahtmine lõpeb, ei olegi nii tore. Väike laps jääb haigeks, kui ei saa piisavalt ema tähelepanu ja energiat. Ja siis on kõikidel asjadel korraga kriips peal. Enam ma ei sahmerda ringi ega tee oma tähtsaid asju. Ei sõida kuhugi loodusse (sest meil käivad lapsed alati kaasas, pole neid eriti kuhugi jätta). Lihtsalt oleme. Jälle on kõigeks aega.
Tipp Ja Täpp

Sündimuse piiraja

Lugesin tänasest Postimehest pikka ja sisukat intervjuud rahvastikuteadlasega ja ohkasin, et jälle nad räägivad ainult rahast. Raha on kahtlemata oluline, aga peale selle on veel hulk olulisi asju, mis mh ka sündimust määravad. Jäin mõtlema, et mis meie peres sündimust piirab. Jah, eks olen minagi mõelnud, kuidas oleks kolmandaga. Ja selget vastust ei ole. Ma oleksin ehk nõus selle lapse ilmalekandmise ja varaste aastate hoolitsemise töö enda kanda võtma, mehe mõningasel toetusel. Aga mis saab edasi?
Intervjuus oli mainitud, et oluline teema on laste ja perede elu kvaliteet ning jõukamad inimesed ja rahvad valivad pigem vähem lapsi, aga kvaliteetsema lastekasvatamise. See peab minu kohta ka paika. Elukvaliteedist ma tõesti ei tahaks loobuda. Ma olen kirjutanud, et meie oleme valinud oma laste jaoks vormilt perepäevahoiusüsteemis toimiva, sisult waldorflasteaia, kus ma olen veendunud, et laste jaoks on optimaalsed arengutingimused, vähemalt kombinatsioonis haritud ja hoolivate vanematega, nagu me seal kõik oleme.
Kui ma olen tavalasteaias kuulnud ja näinud, et lapsi koheldakse vägivaldsel viisil, siis ma ei julge oma lapsi sinna viia. Või ei taha, vähemalt seni, kui mu oma laps ise ei soovi sinna mingil põhjusel minna. Ja nad kumbki pole soovinud. Kui lasteaiaõpetaja käitub lastega näägutavalt või üleolevalt lapsevanema juuresolekul, siis mida ta teeb veel siis, kui lapsevanemaid ligi pole? Mina ei taha seda teada. Ma ei taha siinjuures süüdistada õpetajaid. Õpetaja töökoormus on suur ja palk väike, nõudmistel ja soovidel piire pole ja tänu kuuleb vist ka harva. Eks nad kustuvad ja kibestuvad selliste töötingimuste juures, saan aru ja tunnen kaasa.
Ma soovin, et mu lastesse suhtutaks täie lugupidamisega, mida me kõik minu arusaamise järgi väärt oleme (kindlasti on selliseid õpetajaid tavalasteaedades ka, aga töötingimused e laste arv on ikkagi lootusetult üle mõistliku piiri).
Ja selline koht maksab. Sest lapsi on õpetaja kohta vähem ja õpetaja tööaeg on lühem, aga söönuks tahavad ju nemadki saada. Pealegi toetavad riik ja linn perepäevahoiusüsteemi u kaks korda vähem kui lasteaiasüsteemi (litsentsitud perepäevahoius käiva lapse vanemad saavad taotleda linnalt tagasi raha, mis on võrdne munitsipaallasteaia pearahaga, aga lisaks teeb linn ka keskeltläbi samas suurusjärgus investeeringuid munitsipaallasteaedade rajatistesse ja korrashoidu, sedasorti tuge perepäevahoidudel kui tavaliselt MTÜ-dena töötavatel asutustel pole).

Ja koolis pole asi parem, kooliskäivate laste vanematel on palju muresid kooli kvaliteediga, just sellesama vägivalla osas näiteks. Need on asjad, mida mina elukvaliteedi all mõistan: et suhted on hoolivad ja arengut toetavad igal pool.
Ma oleksin nõus kasvatama ka kolme last meie alla 100 ruutmeetri suuruses korteris, ja imetabaseid tehnikavidinaid ega muid edevaid asju ma ei vaja, kuid ma ei taha, et mu laste peale karjutakse, et kellelgi pole nende jaoks aega ega tähelepanu, mida nad vajavad. Sedasorti elukvaliteeti ma tõesti ei taha alla lasta ja ma ei tea, kas meil jagub jõudu, et kõigi nende esilekerkivate probleemidega toime tulla, kui meid rohkem saab. Sest ühiskonda ja haridussüsteemi muuta pole minu võimuses. Või on siiski? Ainult enda jagu?
(Selles blogis samal teemal sünnituse teemasildi all.)
Tipp Ja Täpp

Väljasõit

Seekord me käisime tütre järjekindlalt väljendatud soovil järve ääres. Ja võtsime ööbimiseks kena toa, majutuse hinnad on mõnel pool kõvasti alla lastud. Oli mõnus puhata ja olla. Käisime päikese loojumise ajal jalutamas ja nägime paksu udu järve kohal. Ja tütar oli poole seitsme ajal hommikul valmis minema linnulaulu kuulama. Jätsime meespere magama ja läksimegi. Ja korjasime paadisillalt oksakestega järvest öist värsket jääd ja tegime neist pildinäituse. Jääkillud on väga ilusad.
Kella üheksaks oli kõigil hommikusöök söödud (oh mis kena lugu, keegi oli meile putru keetnud ja laua katnud) ja läksime hommikusse metsa jalutama. Varakevadine loodus on just hommikuti eriti mõnus. Väga libe oli ka ja väike kulges osa maad isa kukil. Suurem laps kogus endale jää peale pudenenud samblikest terve näituse. Samblikud on ka väga ilusad. Ja vastuseks tütre küsimusele püüdsin oma koolitunnist meenutada, mis vahe on samblal ja samblikul.
Ennelõuna puhkasime, mina lesisin voodis ja nautisin aknast avanevat vaadet ja magasin. Pidasin pühapäeva. Lapsed rahmeldasid ringi, sest nemad ju ei väsi kunagi, vahepeal me saatsime nad toast välja koridori, et rahu saada, sest teisi külastajaid polnud. Mõtlesin, et romantiline nädalalõpp kahele oleks täitsa tore asi, aga pole head kohta, kuhu lapsi jätta.
Siis andsime toa ära ja olime veel natuke aega järve ääres. Lapsed tükivad juba paljajalu olema. Tütar ei usu mul seda vanarahva juttu, et enne äikest on maa mürgine ja paljajalu ei käida. Aga eks ta enamjaolt oli ka päikesest köetud kuival puidust paadisillal, kus tõesti oli paljajalu mõnus. Mul ka, esimest korda sel kevadel. Tuulevaikses kohas saab juba päevitada.
Kui väike lõplikult väsis, tõstsime ta autosse, kus ta kohe uinus, ja sõitsime koju.

Tublid inimesed vahel küsivad meilt, et kas me oma suvekodu ei soetagi. Mina pole senimaani tahtnud. 8 kuud aastas on see tolmune, kütmata ja rõske, majutusasutuses ootab puhas soe tuba ja puhtad linad voodis, keegi teine teeb süüa. Oma lapsepõlvest mäletan, et see suvekodu pidamine on lõputu töö: jõudsime kevadel kohale, isa läks aiatööle ja ema hiiresitta kokku lükkama. Lapsed, kes selles osalemisest viilida üritasid, olid justkui mingid kahjurid. Eks mu ema oleks ka tahtnud puhata. Inimene ei jaksa lõputult tööd teha ja mul on kahtlus, et mitte selleks pole ta sündinud.
Oma suvekodu ei ole odavam ka, isegi kui see maja on valmis, tuleb seal ikka aeg-ajalt nt vahetada kardinaid, mis 11 kuud aastas seal lihtsalt omaette luituvad. Aeg-ajalt parandada katust või torusid. Kõik see kokku on lõputu töö. Lisaks veel vargusehirm. Mina vajan puhkust, vabadust ja aega olemiseks. Oma suvemaja sobib andekatele askeldajatele, kes naudivad millegi tegemist. Meie naudime pigem vaheldust puhata iga kord natuke eri kohas, jalutuskäike erinevatesse kohtadesse, ümbritseva tunnetamist. Ja see on öko ka. Kõik need päevad, mis meie seal ei ööbi, on kellelgi teisel seal võimalust puhata.
Tipp Ja Täpp

Meisterdama!

Lustimaa mänguasjablogist leidsin viite, et hakkavad toimuma mänguasjade meisterdamise õpitoad. Ma olen vahel ise ka sellistes osalenud ja kõike nautinud: nii head seltskonda, uusi mõtteid kui iseenda ja teiste meisterdusi. Meie suuremale lapsele meeldib selline keskkond ka, (ma ei tea, kuidas laste kaasavõtmine seekord korraldajatele sobib). Kusjuures ma arvan, et selles seltskonnas pole mingit kohustust teha inglit või voodikaunistust, kui pole selle tegemise isu. Kes tahab, teeb karu ja kassi. Ma arvan (no mina just sõnakuulmisega ei hiilga, olgem ausad, aga selles seltskonnas ma tunnen, et ma tohin selline olla).
Ja mulle meeldib see tasustamise kord ka: igaüks panustab nii palju, kui parasjagu võimalik ja asjakohane tundub. 100g villapakk maksab poes päris mitukümmend krooni ja nt viltimiseks on neid ju palju eri värve vaja, et tore saaks - kodus ma sellist asja ette ei võtaks mh ka hinna pärast, aga sedasorti töötubades suurima rõõmuga. Ja mina vajan muidugi meistri juhendusi ka.
Tõeliselt lõõgastav ja rõõmustav ettevõtmine! Juba mõte üksi inspireerib.
Tipp Ja Täpp

Meie igapäevast vett ja pori...

Täna hommikul oli mul esimeseks tööks minna laste soojadesse kummikutesse uusi kuivi ajalehti toppima. Ja eile õhtul oli see kolmeks üsna viimaseks tööks - võtta märjad ajalehenutsakad välja ja käkerdada uued kuivad asemele. Päris kuivaks kas saabki.
Pärast pikka lasteaiapäeva olime õhtu õues. Algul nad ronisid ja kiikusid tükk aega. Siis leidsid lombi. Sellise mõnusa suure veepeegli, kust jää põhjast vastu paistis. Ja läksid sinna. Soojad kummikud peavad vett teadupärast ainult altpoolt, aga see lomp oli liiga mõnus, et mõistlikku joont pidada. Ja eks olnud õhtu ka juba käes ja tuppaminek ees, nii et mis seal ikka. Las siis sulistavad. Eks varsti hakanud jalgadel külm ka ja asusime kodu poole.
Aga siis leidsid nad veel mõnusama lombi, kus hüpates muda kahte lehte pritsis (olgu öeldud, et mina vaatasin seda mõõdukast kaugusest). Ega ma sellistest naljadest väga aru ei saa. Mina olin ju see, kes pärast need porised kombed ja sukapüksid kausis üle loputas (ma arvan, et selline muda hulk ummistaks pesumasina vee väljaviimise torud) ja kuivama pani.
Miks ma lasen neil nii teha? Ühelt poolt selle pärast, et vaja on ju kogeda, et jalad lähevad sügavas lombis märjaks ka kummiku sees. Siis nad saavad sellest teine kord ka ilma jututa aru ja alati pole ju kodu lähedal ja tuppaminek ukse ees (kui nad oma ainsad ilmakindlad riided nt enne loodusseminekut märjaks teevad, on ikka suht tülikas). Teiseks ma arvan, et vee ja poriga kohtumine hoiab lapsed vaimselt ja kehaliselt tervena. Ühelt poolt lihtne karastamine (eks nad kodus panid jalad sooja vette). Teiselt poolt aitab selline terav siin ja praegu kogemus tulla keha kaudu jälle endasse ja jätta leebelt kõrvale kõik väsimused ja stressid, mida päev on toonud. Umbes nagu talisuplus on väidetavalt tervendav (minu jaoks küll liiga äkiline, aga see ju ometi ei kahanda tema head mõju vapramatele).
Mul on valusalt meeles silma ees pilt emast kahe lapsega. U viie-kuueaastane poiss tahtis kangesti märja lume peal põlvili palle veeretada ja mängida, ning alles kõndima õppinud lapse juures olev ema tajus isegi seljaga, et poiss on jälle põlvili lumel ja käratas ta hirmsa häälega kükakile. Mõlemal lapsel olid täiesti ilmakindlad kombed seljas ja too lumi ei olnud isegi porine mitte. Ja see ema hääl keerab mul praegu ka kõhukoopas soolikad teistpidi, kui meelde tuleb. Ma väga tahaks, et minul õnnestub hoida leebemaid olekuid. Lilleoru kallakuga inimesed räägivad ingrammidest, mida meis kõigis varase kasvatusega leidub. Nt puhtuseõpetus: kui ikka hirmsa hääle või karistusega on midagi kästud-keelatud, siis jääb kehasse miski valus hirm sisse, mis hakkab justkui oma elu elama ja inimese elu juhtima seal ka, kus poleks vaja. Võimalikult vähe selliseid teravaid piiranguid, ma tahaks.
Ja rohkem loodust ja kohtumisi nelja stiihiaga, mis kannavad elu jõude.
Tipp Ja Täpp

Voolimisest

Oma hiljutise voolimisteemalise sissekande täienduseks lisan, et esimesed saviloomakesed on meil juba utiili saadetud. Kellel murdus jalg, kellel kõrv.
Eks elu õpetab, et peenike jalg läheb kergemini katki. Mina tegin oma loomakesed masajalgsemad ja need peavad mängule paremini vastu. Tütar tegi ka teise ringi loomi toekamad. Nendega on hea mängida.
Ja veel õpetasin ma teda inimest tegema. Tütar oleks tahtnud teha seisvat meest, aga see oleks isegi mulle liiga suur kunsttükk saada kahejalgne savimehike seisma. Õigupoolest on see inimese kahe jala peal püsimine kah juba looduse ime. Seepärast tegin mina naisinimese: porgandikujulisele kehale kinnitasin pea, seeliku ja ühes tükis käed (selja tagant ühendatud savipulk), mis omakorda sai kinnitatud pikkade juustega. Kindel stabiilne memm tuli sellest. Tütar soovis jätkuvalt siredamaid vorme, moeasi teadagi on ju olla sale ja sihvakas, aga kui oli järele mõelnud, leppis ka sellise matsakaga.
Kui kunagi peaks seda savimeest ikka väga vaja olema, siis teen samas stiilis (või teeb tütar), tagant jätangi jalgade osa kokku (pikk karjusemantel on tal seljas) ja eest kujundan jalgade osa ainult natukene. Stabiilsus ennekõige.
Aga jah, mis praaki ja katki läheb, see ei lenda mitte prügikasti, vaid veetopsi ülessulatamisele ja vastu uutele ümbersündidele. Öko värk.
Tipp Ja Täpp

Emade tugivõrgustik

Bioneeris on artikkel emade tugivõrgustikust. Minu meelest äärmiselt vajalik ja positiivne algatus: tasuta vastastikune abi lapseootel ja väikse lapsega naistele.
Lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Alguses kulub ära väike lapsehoiuabi ja hingeline toetus, aga kasvavad lapsed ja kasvavad ka vajadused. Ma olen huviga ise vaadelnud teiste naiste ja perede toimimissüsteeme. Iga pere lahendab oma probleemid talle omasel viisil ja ma arvan, et väga rikastav on pakkuda ka lapsele võimalust kohtuda teiste perede ja arusaamadega.
Suurem osa sellest, mida ma lapse kasvatamisest arvan, on tulnud just kohtumistest teiste emadega. Ma olen õppinud palju konkreetseid majandamiseasju, aga ka nö alustrajavaid arusaamu inimese kui terviku arengust. Mul on lihtsalt siiralt hea meel, et mõned noored emad on härjal sarvist haaranud ja sellele struktuurile ka nö juriidilise aluse rajanud. Aga kogukond on hea ja abiks isegi mitteformaalsena.
Edu teile! Edu meile kõigile, kes me märkame teise inimese vajadusi ja neile appi läheme.
Tipp Ja Täpp

Minu varakevad

Ma olen aastaaegade vaheldumisega vaat et rohkem seotud kui inimühiskonna ja riigiga, tundub vahete-vahel. Tuli just ühe ja teisegi tuttavaga arutelu, et kuidas kellegi jaoks kevad on.
Minu jaoks on varakevades päälmine see rahutus. Mulle meeldib teha keskendumist nõudvaid töid ja just keskendumisega on praegusel aastaajal kitsas käes. Samas ringi uhamiseks, kuhugi sõitmiseks on see parim aeg. Ainult et ringi sõitmine pole mul mingi meelistegevus, seda ainult niipalju, kui hädapärast vaja ja paluks lühemaid otsi. Kui saaks, ma rohkem kui tunni tee kaugusele üldse ei sõidaks.
Kevadväsimust on ka muidugi tunda, jõudu on vähem kui muul ajal. Igal aastal tabab mind vastu kevadet kööginduslaiskus. Kohe mitte ei viitsi mõistlikku sööki teha. Pikendatud purgisupp tükib olema selline keskmine tase. Mingit kummalist nälga juhtub ka, vanasti tegin siis ühe küpsisetordi teise järel, et maitsemeelte kaudu end kuidagi toniseerida. Ja kannatasin ilmselt vaegtoitumise e vajalike mineraalainete ja vitamiinide puuduse all. Praegu söön pigem purgitäite viisi idandeid, need hoiavad vaimu üleval, kuigivõrdki (ja seni on ikka tervena ka hoidnud). Idutamine ongi minu aiandusalane tippsaavutus, muuga ma üldse jännata ei taha, aga idud kasvavad mühinal.
Eks vahel läheb ka tuju kehvaks. Ja see on ka seotud lume sulamisega rohkem kui millegi muuga (kas oleks jabur arvata, et inimesed on sel ajal kuidagi eriliselt kurjad?). Igasugu ebamääraseid unistusi ja tahtmisi ujub pinnale. Hingelise segaduse ja korratuse aeg.
Ainus asi, milleks varakevad on tõeliselt hea, on koristamine ja suurpuhastus. Mulle tõesti need tööd ei meeldi, aga tänase ilmaga passivad hästi kokku. Ja aitavad maandada seda sisemist rahutust, mida kevad minus pidevalt üles toob.
Kevadise päikese käes kuivav pesu on täielik nauding. Korras kappidest rääkimata (korras tubadest ma ei unistagi, niikaua, kui lapsed väiksed), aga sinnani on veel hea jupp tööd teha (naudin siis igaks juhuks juba ette).
Tipp Ja Täpp

Oma kari

Täna me voolisime savist. Mina tegin lamba, sea ja jänese. Tütar tegi kassi, koera, hobuse ja linnu ja veel väikseid vidinaid. Ta tahtis lehma ka teha, aga ei tulnud hästi välja ja mina olin voolimisest juba nii tüdinud ja käed puhtaks pesnud, et ei viitsinud sellega enam haakuda. Siis ta oli kurb, et ei jaksa rohkem teha. Poeg tegi sangadega koti ja liblika ja rea tundmatuid objekte.
Külas arhailised teemad jätkusid: vaatasime "Bullerby laste" DVD-d ajast, mil tema vanavanemad polnud sündinud ja minu omad olid lapsed. Hästi positiivne film, kuigi mind tüütas see lõputu lõkerdamine ära. Eks mängida sai muidugi ka.
Õhtul oli tütre jaoks päeva parim asi see loomakeste voolimine. Ja mul on hea meel, et tema jaoks oli see kõige toredam, mitte näiteks teleka vaatamine, mida me muidu eriti ei luba ja mis selle tõttu eriti magus tundub. Muidugi oli mul ka tore lastega koos meisterdada ja jälle rodu armsaid mänguasju juures (peagu tasuta kusjuures, kilo savi maksis vist mõnikümmend krooni, ja üle poole sellest jäi teiseks korraks). Praegu on meil pihuloomakesed väga popp teema, neid võiks ikka terve kari olla. Mida rohkem, seda uhkem. Selles viimases on nad ikka tavalised tänapäeva lapsed, et parem, kui kõike on rohkem.
Tipp Ja Täpp

Kellele me laulame?

Trehvasin tuttavat koolikoori juhti, kes tuli just viimasest proovist enne laulupeo repertuaari ettelaulmist ja rääkis, et 5.-9. klassi koori laulupeo repertuaar sobiks naiskoorile laulda. Viienda klassi lapsed pole selleks veel vaimselt valmis ja nende hääleaparaat ei tule ka järele: ei võta neid noote välja. Tublimad üheksandikud saavat hakkama, aga nooremad ja laisemad sageli mitte. Me ei pane ju 12-aastast tüdrukut tegema tööd, mis on jõukohane 21-aastasele naisele. See on lastekaitsmise seadustega lausa keelatud ja kvalifitseerub väärkohtlemiseks.
Mul oli kurb seda lugu kuulda. Kelle järgi see repertuaar õige valitud on? Kas väliskülaliste ees uhkustamiseks, et näe, mis imelapsed meil siin koos on? Mulle tundub, et üks neid asju, mida ma koolis õppisin, oli kuidas minimaalse jõukuluga jõuda vastastikku rahuldava lahendusi. Kire ja vaimustusega tööd tegema õppisin ma palju hiljem. Ja just see viimane on rahuldustpakkuva elu aluseks. Mõttetult rasket tööd ma kirega ei tee. Kui juba alguses on näha, et materjal käib üle jõu (või pole mõistliku töö ja jõukuluga saavutatav), vaatan, kust lõigata annaks. Ja terviklikkuse kogemus jääb saamata. Selle asemel on mingi optimeerimise kogemus.
Seepärast tundub mulle väga oluline, et lapsed saaks harjutada eakohase ja rõõmutoova materjaliga. See laseb nautida täiuslikku tulemust ja kogeda rõõmu, mis hiljem võiks olla tõe tundemärgiks. Mina olen alles üsna hiljuti õppinud aru saama, mis mulle tõeliselt rõõmu valmistab. Kuni tolle ajani oli mu põhiülesandeks olla minimaalse vaevaga võimalikult paljudele meele järele, aga see on tupiktee.
Elame ju lõppkokkuvõttes ikka endale.
Tipp Ja Täpp

Piinlikkusest

Mõtlesin just äsja meie ühiskondlike väärtushinnangute mõju üle järele - et kuidas need mu blogipidamist mõjutavad. Ja märkasin, et kirjutan järjekindlalt neist juhtudest, kus me raha kulutame, selmet kirjutada neist kohtadest, kus me raha kokku hoiame, püüdes nii endale justkui blogiilmas paremat positsiooni kindlustada.
Riidemähkmed, taaskasutus ja jalakäimine seostuvad ju vaesusega, turult toiduainete ostmine vist ka (või on see pigem snobism?). Rikkad inimesed ostavad asju, vaesed laenutavad raamatuid. Ja vaeste inimeste bloge ei taha ju korralikumad inimesed lugeda. Või ma eksin? Me piilume parema meelega ikka endast natuke jõukamate köögiaknasse, et kuidas nemad elavad. Ja nendest vaesematest ei taha midagi teada, kartes vaesuse nakkust. Nii et mul vist on alateadlik tunne, et püüan endast jõukama inimese muljet jätta, et justkui mingit mõjujõudu suurendada. Et mingisuguse toimetulekustandardi kaudu veenda kedagi oma elustiili paremuses. Või vähemalt selles, et nii on ka hea ja õige.
Sellisena ma seda väärtusmaailma praegu tajun.
Tipp Ja Täpp

Laste vaimsest tervisest

Paar päeva tagasi lugesin Eesti Päevalehest, et avatakse uus väikelaste probleemidele spetsialiseerunud psühhiaatriateenistus. Ja et ideaalis oleks lausa lastel oma vaimse tervise keskus. Mulle tundus kummaline ideaal. Ülejäänud artikkel oli sellest, et lapsed ei talu kiirustamist ja praeguse aja segadusi, abielulahutusi jms. Ja siis äkki idülliline pildike lastest oma vanematega lastepsühhiaatri toas koos asju ajamas. Idüll on minu jaoks ikka täitsa teistsugune ja ma püüan seda iga päev oma käepäraste vahenditega luua, aga eesmärk on alati, et laps on terve ja tasakaalus ja normaalselt arenenud.
Eks meil ole ka kiired ajad. Ja väike väsib lasteaias liiga ära, koju jõudes vahel lihtsalt lärmab ja kakleb. Ja mina olen ka väsinud ega jaksa nendega suhelda. Siis vaatame koos tuld ahjus ja oleme lihtsalt vaikselt. Parematel päevadel. Halvematel päevadel toksin mina omaette arvutis või otsin muud eraldumise võimalust. Neid halvemaid päevi tuleb just sel aastaajal ette. Mul on raske sisukateks tegevusteks keskenduda ja asjalik olla, kui päike järab lumehangede kallal ja iga päev on kuidagi uus ja segadusttekitavalt eriline. Varane kevad hakkab mulle pähe, igal aastal, ma ei saa sinna midagi parata.
Aga ma saan vähemalt seda teha, et mu lapsed on pigem õues ja kogevad nelja looduse stiihia tervendavat mõjujõudu. Kindlasti pole nad arvutis või teleri ees. Ma saan püüda luua endasse ruumi ja ruumi oma laste ümber, et nende õrnad kujunevad meeled oleks kaitstud ärritajate liigse tulva eest. Tühjust, vaikust ja rahu vajan ma ise ja nii ka mu lapsed. Imelik sellest kirjutadagi. Ja kuidagi piinlik ka.
Tipp Ja Täpp

Loogiline

Meie issi unejutt oli minu mälu järgi täna umbes selline. Elas kord üks kuu, kellel oli porgandist nina. Ja see kuu oli hirmus hädas, sest iga kord, kui ta läks jalutama, hüppasid jänesed ja hammustasid sellest tüki välja. Siis pani kuu omale soki nina otsa, et jänesed aru ei saaks, et see on porgand.
Jänesed ei saanudki aru ja küsisid, miks tal sokk nina otsas on. Kuu vastas, et ta on külmetunud ja jänesed jätsid ta rahule. Kuu sai rahulikult jalutada.
Aga siis nägi rebane, et tal on sokk nina otsas ja küsis ka, miks tal on sokk nina otsas. Rebasele rääkis kuu ära, et see on tal kaitseks hammustavate jäneste eest. Rebane tahtis ka sellist nina saada. Võttis oma nina ära ja pani endale porgandist nina. Aga hambaid tal ei olnud. Ta sai ainult sammalt süüa ja jäi hirmus kõhnaks nagu luukere. Jänesed hakkasid teda naerma.
Mul jäi midagi sellest loost arusaamatuks, ma küsisin üle, et miks siis rebasel hambaid ei olnud. Tütar seletas, et selle pärast, et tal oli porgand ninaks. Ma küsisin, et kas siis, kui temal oleks porgand ninaks, tal ka ei oleks hambaid. Tütar seletas, et tal ikka oleks, aga rebasel ei olnud, sest rebasel on suu ja nina koos koonus.
Loogiline, kas pole?
Tipp Ja Täpp

Neegripoisist ja lasteaiast

Leidsin kapi tagaküljelt hambapastajuti. Poeg oli selle sinna tõmmanud. Tütar tuli ütlema. Ohkasin ja puhastasin ära. Jube tüütu on neid poisi toimetuste tagajärgi kokku korjata, minu jaoks, kes ma parema meelega üldse ei koristaks.
Siis sain aru, kui tänulik ma olen sellele, kes kunagi hallil ajal lasteaia leiutas. Poisil on tubli aasta juba kodus igav. Siis ta leiutab ja mõtleb asju välja ja viib neid ellu, jumal paraku. Mina tahaks omi asju ajada ega viitsi tema järele väga korralikult valvata. Rääkimata sellest, et ma kogu aeg talle uusi vaimustavaid arendavaid tegevusi jaksaks ette panna.
Nüüd, mil ta käib lasteaias, on neid pahandusi ikka hea jupi vähem. Kui harvem saab, siis on kodus ka tore olla ja isegi tavaline mäng köidab tükiks ajaks. Kuigi ikka saab telefon plastiliiniga seina külge kinnitatud ja uksepiit uut värvi, on tal sedasorti tegevuse jaoks lihtsalt vähem aega. (Jah, ma ei taha teda sedasorti katsetuste eest karistada, ma arvan, et toimekaid mehi on maailmale vaja ja kust ta muidu õpib, mis on õige ja asjakohane. Nii ma lihtsalt ütlen, et see mulle ei meeldi. Vahel ütlen vihaselt ka, et ma tahaks puhata ja mängida, mitte kogu aeg koristada. Aga üldiselt väga vahet pole, kas ja kuidas ma ütlen, talle see on ikka üsna hane selga vesi.)
Jah, kuidas ma ka ei imetleks koduõppeperesid, minule tundub see ületamatu kõrgus ja saavutamatu kaugus olevat. Õnneks keegi tark inimene mõtles välja, et lapsed saavad olla lasteaias, kus neil on omasuguste seltsis huvitav ja tore ning keegi inimene korjab nad enne pahanduste pealt ära, kui asi hulluks läheb. Ma olen siiralt tänulik.

Enne kui ma selle postituse välja jõudsin saata, märkasin kahtlast vaikust. Läksin vaatama ja leidsin lapsukese õndsalt diivani pealt. Neegrilapsukese. Meie poiss oli pruuni kingakreemi kätte saanud ja rassi vahetanud (meil on ammu ka kingakreemid kõrgele ära pandud, aga tema ronimisoskused ületavad vahel minu paigutamisalast võimekust). Ma saan aru, et ta vajab rohkem tähelepanu, aga vahel ma lihtsalt ei jaksa. Puhata ja mängida tahaks.
Tipp Ja Täpp