Paar päeva tagasi lugesin Eesti Päevalehest, et avatakse uus väikelaste probleemidele spetsialiseerunud psühhiaatriateenistus. Ja et ideaalis oleks lausa lastel oma vaimse tervise keskus. Mulle tundus kummaline ideaal. Ülejäänud artikkel oli sellest, et lapsed ei talu kiirustamist ja praeguse aja segadusi, abielulahutusi jms. Ja siis äkki idülliline pildike lastest oma vanematega lastepsühhiaatri toas koos asju ajamas. Idüll on minu jaoks ikka täitsa teistsugune ja ma püüan seda iga päev oma käepäraste vahenditega luua, aga eesmärk on alati, et laps on terve ja tasakaalus ja normaalselt arenenud.
Eks meil ole ka kiired ajad. Ja väike väsib lasteaias liiga ära, koju jõudes vahel lihtsalt lärmab ja kakleb. Ja mina olen ka väsinud ega jaksa nendega suhelda. Siis vaatame koos tuld ahjus ja oleme lihtsalt vaikselt. Parematel päevadel. Halvematel päevadel toksin mina omaette arvutis või otsin muud eraldumise võimalust. Neid halvemaid päevi tuleb just sel aastaajal ette. Mul on raske sisukateks tegevusteks keskenduda ja asjalik olla, kui päike järab lumehangede kallal ja iga päev on kuidagi uus ja segadusttekitavalt eriline. Varane kevad hakkab mulle pähe, igal aastal, ma ei saa sinna midagi parata.
Aga ma saan vähemalt seda teha, et mu lapsed on pigem õues ja kogevad nelja looduse stiihia tervendavat mõjujõudu. Kindlasti pole nad arvutis või teleri ees. Ma saan püüda luua endasse ruumi ja ruumi oma laste ümber, et nende õrnad kujunevad meeled oleks kaitstud ärritajate liigse tulva eest. Tühjust, vaikust ja rahu vajan ma ise ja nii ka mu lapsed. Imelik sellest kirjutadagi. Ja kuidagi piinlik ka.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar