kolmapäev, 1. aprill 2009

Voolimisest

Oma hiljutise voolimisteemalise sissekande täienduseks lisan, et esimesed saviloomakesed on meil juba utiili saadetud. Kellel murdus jalg, kellel kõrv.
Eks elu õpetab, et peenike jalg läheb kergemini katki. Mina tegin oma loomakesed masajalgsemad ja need peavad mängule paremini vastu. Tütar tegi ka teise ringi loomi toekamad. Nendega on hea mängida.
Ja veel õpetasin ma teda inimest tegema. Tütar oleks tahtnud teha seisvat meest, aga see oleks isegi mulle liiga suur kunsttükk saada kahejalgne savimehike seisma. Õigupoolest on see inimese kahe jala peal püsimine kah juba looduse ime. Seepärast tegin mina naisinimese: porgandikujulisele kehale kinnitasin pea, seeliku ja ühes tükis käed (selja tagant ühendatud savipulk), mis omakorda sai kinnitatud pikkade juustega. Kindel stabiilne memm tuli sellest. Tütar soovis jätkuvalt siredamaid vorme, moeasi teadagi on ju olla sale ja sihvakas, aga kui oli järele mõelnud, leppis ka sellise matsakaga.
Kui kunagi peaks seda savimeest ikka väga vaja olema, siis teen samas stiilis (või teeb tütar), tagant jätangi jalgade osa kokku (pikk karjusemantel on tal seljas) ja eest kujundan jalgade osa ainult natukene. Stabiilsus ennekõige.
Aga jah, mis praaki ja katki läheb, see ei lenda mitte prügikasti, vaid veetopsi ülessulatamisele ja vastu uutele ümbersündidele. Öko värk.
Tipp Ja Täpp

Kommentaare ei ole: