reede, 3. aprill 2009

Meie igapäevast vett ja pori...

Täna hommikul oli mul esimeseks tööks minna laste soojadesse kummikutesse uusi kuivi ajalehti toppima. Ja eile õhtul oli see kolmeks üsna viimaseks tööks - võtta märjad ajalehenutsakad välja ja käkerdada uued kuivad asemele. Päris kuivaks kas saabki.
Pärast pikka lasteaiapäeva olime õhtu õues. Algul nad ronisid ja kiikusid tükk aega. Siis leidsid lombi. Sellise mõnusa suure veepeegli, kust jää põhjast vastu paistis. Ja läksid sinna. Soojad kummikud peavad vett teadupärast ainult altpoolt, aga see lomp oli liiga mõnus, et mõistlikku joont pidada. Ja eks olnud õhtu ka juba käes ja tuppaminek ees, nii et mis seal ikka. Las siis sulistavad. Eks varsti hakanud jalgadel külm ka ja asusime kodu poole.
Aga siis leidsid nad veel mõnusama lombi, kus hüpates muda kahte lehte pritsis (olgu öeldud, et mina vaatasin seda mõõdukast kaugusest). Ega ma sellistest naljadest väga aru ei saa. Mina olin ju see, kes pärast need porised kombed ja sukapüksid kausis üle loputas (ma arvan, et selline muda hulk ummistaks pesumasina vee väljaviimise torud) ja kuivama pani.
Miks ma lasen neil nii teha? Ühelt poolt selle pärast, et vaja on ju kogeda, et jalad lähevad sügavas lombis märjaks ka kummiku sees. Siis nad saavad sellest teine kord ka ilma jututa aru ja alati pole ju kodu lähedal ja tuppaminek ukse ees (kui nad oma ainsad ilmakindlad riided nt enne loodusseminekut märjaks teevad, on ikka suht tülikas). Teiseks ma arvan, et vee ja poriga kohtumine hoiab lapsed vaimselt ja kehaliselt tervena. Ühelt poolt lihtne karastamine (eks nad kodus panid jalad sooja vette). Teiselt poolt aitab selline terav siin ja praegu kogemus tulla keha kaudu jälle endasse ja jätta leebelt kõrvale kõik väsimused ja stressid, mida päev on toonud. Umbes nagu talisuplus on väidetavalt tervendav (minu jaoks küll liiga äkiline, aga see ju ometi ei kahanda tema head mõju vapramatele).
Mul on valusalt meeles silma ees pilt emast kahe lapsega. U viie-kuueaastane poiss tahtis kangesti märja lume peal põlvili palle veeretada ja mängida, ning alles kõndima õppinud lapse juures olev ema tajus isegi seljaga, et poiss on jälle põlvili lumel ja käratas ta hirmsa häälega kükakile. Mõlemal lapsel olid täiesti ilmakindlad kombed seljas ja too lumi ei olnud isegi porine mitte. Ja see ema hääl keerab mul praegu ka kõhukoopas soolikad teistpidi, kui meelde tuleb. Ma väga tahaks, et minul õnnestub hoida leebemaid olekuid. Lilleoru kallakuga inimesed räägivad ingrammidest, mida meis kõigis varase kasvatusega leidub. Nt puhtuseõpetus: kui ikka hirmsa hääle või karistusega on midagi kästud-keelatud, siis jääb kehasse miski valus hirm sisse, mis hakkab justkui oma elu elama ja inimese elu juhtima seal ka, kus poleks vaja. Võimalikult vähe selliseid teravaid piiranguid, ma tahaks.
Ja rohkem loodust ja kohtumisi nelja stiihiaga, mis kannavad elu jõude.
Tipp Ja Täpp

Kommentaare ei ole: