Rootsi koolist

Ma olen selles blogis väga waldorfi ja teatud kasvatuspõhimõtete poole kaldu. Need asjad sobivad meie lastele, aga lapsi on erinevaid ja nii on vaja ka erinevaid koole ja kasvatuspõhimõtteid. Me vajamegi mitmekülgset maailma erinevate eriliste inimestega. Kunagi ligi seitse aastat tagasi  selle blogiga alustades oli mul soov, et siin kirjutaks erineva arusaamisega inimesi, et tekiks dialoog, aga need, kellele seda võimalust pakkusin, olid asjalikumate toimetustega liiga hõivatud ja väga kaugelt ma kirjutajaid ei otsinudki.

Enda erapoolikkuse tasakaalustamiseks toksin seekord siia mitu lõiku Rita Ahoneni raamatust „Minu Stockholm. Vanniga merel”. Autor on koos teise eestlasega Stockholmi Euroopa Kooli rajaja ja kirjutab oma raamatus üsna põhjalikult ka Rootsi koolisüsteemist. Eesti ajalehis ainult arutatakse, mis võiks olla Rootsi languse põhjuseks PISA testide tegemisel. Rita Ahonen pakub vastuseid ja sisukat mõtlemisainet.

"1968. aastal alanud koolisüsteemi ümberkorralduste tuul on minema puhunud õpetajate autoriteedi ja staatuse. Õpetaja kipub Rootsis olema teisejärguline ja kahuks on seda ka hariduse kvaliteet. Positiivsena võib aga välja tuua et siin ei naelutata häbiposti ega vibutata näpuga.”

„Osa poliitikuid seostab Rootsi kooli praegust kehva seisu 1992. aastgal korraldatud vabkoolide reformiga, millega anti vanematele õigus valida, millisesse kooli oma laps panna. Samas oli see reform mõeldud selleks, et leevendada seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel koolis käinud vanemate rahulolematust koolide tasemega. Seitsmekümnendate alguses kaotati ära reaalkoolid ning algas haridustaseme süstemaatiline mahahööveldamine Suure Võrdsuse nimel.”

„Vabakoolide buumi polekski iial saanud toimuda, kui ei oleks olnud lastevanemaid, kes mäletasid oma kooliajast, et riiklikes koolides puudus distsipliin ja struktuur, ka rahulik töökeskkond ja ambitsioonid. Alternatiivina oleksid võinud tekkida tasulised erakoolid, kuid see ei sobinud Rootsi võrdõiguslikkuse poliitikaga. Vabakoolide reform oli hädaventiil, kustkaudu lasti tekkinud surve välja – kõigile võrdne tasuta haridus koos valikuvõimalusega.” /.../ Koolid detsentraliseeriti.

„Uues kooliühiskonnas pidid kõik olema võrdsed ning kaotada tuli täiskasvanute diktatuur (loe: autoriteet). Koolidirektorid, kes üritasid mingitki korda luua, said koolivalitsuselt reeglipäraselt vastu näppe. Nõuded ja vajadus koolis pingutada kuulutati tagurlikuks. Ei hinnetele, ei tunnistustele! Edule viitavad sümbolid ja teadmiste kontroll, näiteks eksamid heideti ajaloo prügikasti. Sotsiaaldemokraatliku valitsuse formuleeritud võrdsusnõuded olid äärmuslikud.” /.../ Seega läks kord koolis käest ära ja paljud õpetajad vahetasid ametit.

„Koolipoliitikute otsusel koristati õpetajate lauad klassi eest  ära ning paigutati tagasihoidlikult kusagile kaugemasse nurka. Õpilased pidid teadmisi ise aktiivselt otsima ja neid käsnana imema, õpetajale jäi suunaja roll. Pole siis ime, et Rootsi koolis on edukad tavaliselt tüdrukud, eriti perekondadest, kus vanematel on kõrgem haridus. Kuigi süsteem oli mõeldud töölisklassi poiste abistamiseks, jäid reaalsuses just nemad selles eksperimendis kaotajaks, sest neil puudus kodune toetus ning harjumus ise küsimusi ja teemasid tõstatada ja neid põhjalikult uurida.”

„Oivikutele üldiselt ei mõelda, oluline on saavutada ühtlane keskmine tase ja sellega nähakse palju vaeva. Nii unustataksegi ära kõige andekamad ja tublimad ning neil hakkab igav. Mõnikord rakendatakse neid kui õpetaja abilisi. Aga seegi muutub varsti igavaks ning stiimuli puudumisel kaotavad ka nemad õppetöö vastu huvi.”

Tahan vahelduseks kinnitada, et mina võrdsusega liialdamist ei poolda. Soome kirjanik Mika Valtari tegi „Sinuhes” mulle veenvalt selgeks, et lõvil on alati lõvi õigus ja hiirel hiire oma. Ma olen nn eliitkoolide olemasolu poolt. See on hea asi, kui seda õigesti kasutada. Meil on vaja tippametnikke, kes suudavad päevaga pakse kaustu läbi töötada ja meil on inimesi, kes soovivad sellist tööd teha. Need koolid teevad selliste laste eelduste väljaarendamisel hindamatut tööd. Probleemid tekivad ikka kasutamisest (vähemvõimekate laste vanemate ambitsioonid sunnivad neid trikke tegema ja lapsi kurnaval viisil ülearendama, et tagada neile koht sellises koolis ja pärast pole see nende laste arenguks toetav, kui nad väga võitluslikus keskkonnas pidevalt peavad üle oma jõu pingutama ja siiski kogevad liiga harva edu ja tunnustust).

Hinnetega alustatakse kuuendas klassis ja hinnete panemisel on vastutus suur, „sest kui õpilane või lapsevanem hindega rahul ei ole, saavad nad muidugi kaevata. Siis peab vaene õpetaja suutma põhjendada, miks ta just sellise kohtuotsuse langetas /.../ Loomulikult ei pea hakkama hindeid panema esimeses ja võib-olla ka mitte teises klassis, aga ma arvan, et põhikooli lõpus on sellega alustada kindlasti liiga hilja. Siis tekib õpilastel kohutav stress, sest järsku peab ennast kokku võtma ja hakkama pingutama, mida varem pole ju vaja olnud. Kuna hindeid ei panda, ei jää tavaliselt keegi ka istuma. Kui tekib mahajäämus, on see kooli süü ja kool peab õpilase aitamiseks välja töötama individuaalse arenguplaani. Algklassides on suurtes koolides abiõpetajad, kes töötavad eraldi just nõrkade õpilastega ja püüavad neid järje peale aidata.” Samuti on andekal lapsel võimalik klass vahele jätta.

„Tavaklassidesse on sageli integreeritud ka kergema vaimse puudega lapsed. See on rootslaste arvates võrdne ja humaanne. Loomulikult on neil lastel samasugused õigused kui normaalarenguga lapsel, aga kahjuks mitte samasugused eeeldused. See teeb need lapsed tihti veelgi kurvemaks, sest nad näevad, et ei saa kunagi olla mitte milleski parimad ja et nad erinevad teistest.”
See on Eestis ka praegu päevakorral. Milline võiks välja näha töö klassis, kus koos on kergema vaimupuudega laps ja andekas laps? Mitu õpetajat peaks klassis olema, et kõik saaksid arengus võimete-  ja vajadustekohast tuge? Mitu tegelikult on? Kas see oleks Sinu lapsele hea keskkond?

Veel on Rootsi koolis probleemiks õpetajate lühike ettevalmistus: kolme ja poole aastaga põhikooli algastme kõikide ainete õpetajaks (võimlemisest matemaatika ja võõrkeeleni), kuuenda kuni üheksanda klassi õpetajad spetsialiseeruvad oma ainele, kuid näiteks reaalaine õpetajalt eeldatakse, et ta suudab anda nii matemaatika-, keemia-, füüsika-, tehnika- kui ka bioloogiatunde.

Rootsi koolis peab kõik olema tasuta, ka muuseumiskäik ja suusareis. Mulle ei meeldiks selline variant üldse, sest selge, et siis jääbki kooliga neis kohtades enamasti käimata ja üldse ka jääb käimata. Mina olen tänulik, kui mu lapsed käivad kooliga nt muuseumis, selmet kogu aeg koolipingis istuda, ma arvan, et see on tore vaheldus. Pealegi ma ise ju nii väga ei viitsi sinna muuseumi minna ja meie tütrel on selleks väga vähe vaba aega. Pealegi tuleb see perele odavam, kui vanem ei pea enda jaoks piletit ostma, vaid ainult lapsele. Veel oleks hea plaan, kui muuseumipilet oleks kooliõpilastele kuni keskkooli lõpuni tasuta nagu see vist ongi mõnes riigis, aga ega see praegune odav sooduspilet ka vast eriti takistuseks ole.

„Keeruline on olukord ka koduste töödega. Vahetevahel kostab ettepanekuid, et koduseid töid ei tohiks anda, sest see tekitab samuti ebavõrdsust. Mõnes peres oskavad ja tahavad vanemad lapsi aidata, teises aga puudub selleks kas huvi, oskused või aeg. Selle taustal ei tasu vist mainidagi, et koduseid töid tohib põhikooliõpilastele anda mõõdukalt ja nädalavahetuseks mitte eriti palju, sest siis peavad lapsed puhkama.”

Ma olen päri, et koduste töödega ei peaks liialdama ja laps puhkusel ajal ka nt kasvab – see on oluline osa tema elust ja täiskasvanuea tervisest. Samas olen ka seda korduvalt mõelnud, et kuna meie lapsed saavad vanematelt soovi korral tuge, on neil selge eelis teiste ees. Aga selliseid lapsi on Eestis vist ikka palju, kes vanematelt kodutöödel abi saavad – ja ma arvan, et sellel on ka head küljed: laps saab vanemaga midagi kasulikku teha ja eks neil tekivad ikka sisukad teadmised ja oskused selle tagajärjel. Nende konkurentsivõime igal juhul suureneb. Või siis suureneb stress. Olenevalt perest ja olukorrast. Lõvil on lõvi võimalused ja hiirel hiire omad, sinna ei ole midagi parata.

Veel on „Minu Stockholmis” pikemalt juttu Stockholmi Euroopa Kooli rajamisest vabakoolina (millega kaasneb võimalus ise õpilaste pearaha jagada õpetajate palkadeks või majakuludeks) ja sellest, et sel koolil hakkab väga hästi minema, mida kinnitab tung kooli ja rahvusvaheline autorisatsioon. Väidetavalt on Rootsi riigikoolides matemaatika ja inglise keele õpetus nõrgal järjel ja õpilase üldine motiveeritus madal, samuti pole õpetaja palk konkurentsivõimeline. Euroopa Kool maksab head palka ja annab lapsevanemale võimaluse oma raha eest inglise keele tunde lisaks osta, pealegi veel seda keelt emakeelena kõnelevalt õpetajalt. Paljud õpetajad on mitterootslased, eesmärk on ka ainetunde õpetada inglise keeles.

Euroopa Kooli südameks on raamatukogu, „kus esitatakse küsimusi, otsitakse vastuseid, diskuteeritakse ja arutatakse probleeme. Raamatukoguhoidja roll on õpilaste teadmisjanu toetada ja abistada küsimusi õigesti esitama, samuti õpetada informtsiooni struktureerima, aega planeerima ja esitlusi viimistlema.”

TJT