"Ma ei taha enam muusikakooli minna," ütles mu tütar eile. Selgus, et talle ei meeldi see, mida nad praegu muusikateoorias õpivad. Järg on keskaja muusika kätte jõudnud, see on igav ja peab raamatust koledaid pilte vaatama.
"Kas Sulle ei meeldi ajalugu?"
"Ei, ajalugu meeldib, aga mulle ei meeldi seda õppida."
Esmakuuldel kõlas see minu kõrvu paradoksaalselt, aga siis sain aru küll. Ikka see sama lugu õpitu taasesitamisest on siis risti jalus. Talle meeldib lugeda ajaloolisi lugusid ja vaadata sedasorti liikuvaid pilte, aga ta pole veel valmis neid asju taasesitama. Vaadakem tõele näkku: ajalugu on tehtud jube palju, selles on lõputult erinevaid kihistusi ja pole üldse reaalne seda noores elukogemuses kuigi kiiresti omandada. Meie lapsed ei naudi poolikuid pinnapealseid arusaamu ja pealiskaudseid lähenemisi. Ideaalis ta saaks muudkui sisse ahmida ja kui lõpuks valmis on, küll siis väljastab ka teadmisi. Siinkohal meenub tore asi, et waldorfkoolides ju hindeid ei pandagi. Aga ma arvan, et see sissepanu jääb selles eas sinna ikka alles. Ja kes ei taha õppida, ega seda ei saa sundida ka hinnetega midagi omandama (need on ainult kontrolltööde tegemise oskused, mida suur osa lapsi päevas päeva koolis harjutab).
Ma olen samast asjast äsja kirjutanud ka kodutööde sissekandes ja sellele järgneva loo "Eikuhugi teel" kommentaarides.
(No ja siis ma sain jälle hakkama sellega, et ütlesin, et oi, kui tore, te õpite keskaja muusikat, nii hea, et sa sellest ka midagi siis tead. Gordon nimetab sedasorti teadaandeid suhtlemistõketeks. Et ma laon oma arusaama lapse arusaama peale ja ta peab seda kandma hakkama, unustades nii võibla äragi, mida ta ise asjast arvas. Nii ma neid ikka ajan segadusse oma põhjatus teadmises sellest, kuidas on õige. Kuni ma kord ära õpin, et ma tegelikult ikka suurt midagi ei tea.)
TJT
4 kommentaari:
Aga äkki on probleem hoopis ajaloo taasesitamise viisis? Nagu selles jurta ja sepa juhtumi puhul, talle äkki ei meeldinud niimoodi küsimusele vastata. Mis siis, et tal tegelikult oli vastus (enda jaoks) olemas. Et äkki tütar tahaks ajalugu taasesitada ka mingil omal moel? Jutustada kellelegi, kes ei tea? Läbi mängida? Vms.
Aga mis tollesse hakassi muinasjuttudesse puutub... Kui laps ei küsi, ju tal siis pole vaja parasjagu täpsustust. Äkki arvab kontekstist ära? Äkki küsib sinult üks teine päev :)
Jah, talle/neile ei meeldi niimoodi küsimustele vastata ja võibla selline taasesitamise viis polegi eakohane ega vajalik. Kirjutasin sellest, sest minu jaoks on tegemist tavalise olukorra, tüüpprobleemiga, millegiga, mis otsib minust väljapääsu ja kaudsete andmete põhjal oletan, et ma pole ainus. Nii et väike teadvustamise abi ja mõtlemise koht.
Muidugi pole lapsel seda vastust vaja, et mis see jurta on. Minule meeldinuks, kui ta oskaks sedasorti keelevigureid ja omandaks ühe teadlikkusekihi lisaks. No et ta ikka areneks. Pealegi oli neil isaga jurtast teise muinasjutu juures juba juttu olnud. Arvabki kontekstist ära. Probleem on ikka selles, et mina tükin last vägisi arendama, sest mingi hirm minus suunab seda vajalikuks pidama. Minu jaoks on see probleem, sest ka iga vägivald, mis lapsesse sisse pannakse, otsib sealt kunagi väljapääsu. Selle keskel me praegu ju elame ja tegelikult see meile ei meeldi. Minu meelest oleks hea plaan siin olukord ära tunda ja ennast muuta.
Laps jäljendab vanemate hoiakuid rohkem kui nende sõnu. Et kui neil probleemid ilmnevad, siis peavad vanemad kõigepealt peeglisse vaatama.
Oudekki, mul on alati hea meel Sinu kommentaaride üle. Sinu kaasamõtlemine annab mulle võimaluse teemat kommentaarides laiendada nii, nagu ma muidu ei teeks, sest igal on õigus asjadest omamoodi mõelda ja ma ei taha enam rohkem oma arusaamu lahti kirjutada, see oleks liiga pealetükkiv mu meelest. Ja mõnikord annab see võimaluse ise uutesse kihtidesse sukelduda, mis on veel eriti põnev.
Olen nõus ka anonüümse kommenteerijaga, et laps jäljendab vanemate hoiakuid, aga ka tundeid, tervise olukorda ja mida iganes rohkem kui sõnu. Väikeste laste probleemide puhul on vanemad sageli otseseks probleemi allikaks. 12-aastased on juba otsapidi oma elu peal minu meelest. Aga eks vanemate elu ja probleemid jäävad meid kahtlemata saatma kogu eluks - kuni me täies teadlikkuses kõiki neid päritud ja kasvatatud mustreid ära pole muutnud ja vastutust oma elu eest täies mahus enda peale võtnud.
(Minu jaoks pole selles loos küll tegemist niivõrd lapse või vanema probleemi kui koolisüsteemi puudujäägiga, aga olgu see puhtalt minu arusaam asjast. Seda olen ka mõelnud, kuigi mitte siia kirja pannud, et õpitu taasesitamine on mingites piirides siiski vajalik sügavamaks ja sisukamaks kinnistumiseks ja ega need hobimuusikakooli nõudmised nüüd kudagi ülejõukäivad küll ei ole. Nii et minu poolest kõik hästi sellega. Ma olen jätkuvalt piiritult tänulik võimaluse eest oma lapse väikestele hetkedele kaasa elada.)
Postita kommentaar