Hoolitsusest lapsepõlvest

Osa neist, kes  Eestist mujale elama siirduvad, räägivad, et mujal olla paremad inimesed. Eesti tänaval kõndivad inimesed on kurjad ja need teised on lahked. Ma pole nõus, et eestlased on kurjad (minu tutvuskonnas on toredad), aga mingi rõõm ja vabadus on lääne inimestes rohkem küll. Seda olen isegi mina vähereisinuna võinud kogeda. Siin on ängi rohkem.

Eestis me peame normaalseks, et esimese klassi laps saab ise kogu oma eluga hakkama. Linnas võibla viiakse teda küll kooli, aga tagasi tuleb ise, käib ise huviringis ja poes, ostab nt krõpse, teeb ise endale süüa, nt võileiba, õpib ise oma koolitükid ja vaatab ise televiisorit või pigem mängib arvutis. Veedab suure osa oma koolivälisest ajast ilma täiskasvanu hoole ja toeta. Me peame seda normaalseks, sest vanemad peavad ju tööl käima ja vanavanematel on tänapäeval muud tegemised, elavad kaugel või käivad veel ise tööl. Selge see, et tavalise palgaga inimene ei jaksa hoidjat palgata.

Vahel juhtub ka seda, et need mitte kõige rõõmsama ja vabama olekuga, no need kõige hallimad võõrad tänavaeestlased oma halvematel päevadel tõrelevad lapsega, kes oma vabadusega neid poes või tänaval häirib. Või raamatukogus raamatuga hiljaks on jäänud. Tõrelemine on täiskasvanu eesõigus. Lapse asi on korralik olla. Seda sorti eesti kultuur teeb mind ka kurvaks ja nõutuks.

Prantsusmaal ei käi lapsed kooli ja koju üksi kuni 10–12-aastaseks saamiseni. Ikka viiakse ja tuuakse. Lõunaks koju sööma ja siis kooli tagasi. Ka turvalises väikelinnas. Ema saab tööl käia, sest lastega tegelevad hoidjad, kelle kontaktid saab kohalikust omavalitsusest. (Prantsuse ema teab väga hästi, et kui ta lapsega üle poole aasta kodus on, võib tema karjäär saada surmahoobi, sest alati on rida teisi, kes ta kohta endale sooviks. Ka usin idaeurooplane ja kuut keelt valdav kõrgharitud afgaan on tema konkurendid, sest hea kliimaga jõukal ja rahulikul Prantsusmaal on paljude meelest tore elada. Meil siin on selle poolest rahulikum, et külmemale ja tõredamale maale nii väga elama ei tikuta. Aga häid töökohti napib ikka, võibla seda enamgi, et meil siin on külm ja tõredam.)

Eesti laps saab varases eas kogeda liiga vähe turvatunnet ja liiga palju toimetuleku pingutust. Ja ta elab sageli peres, kus tema vanema(te)l on samuti liiga vähe turvatunnet ja liiga palju toimetuleku pingutust. See muudab hinge rabedaks ja empaatiavõime jääb arenemata, pole seda rõõmu ja vabadust. Me võime olla mitme asja üle uhked, ka oma nutikuse üle ja igas olukorras toimetuleku võime üle, kuid hoidmist tuleb ka harjutama hakata juba varakult.

Ma olin väga üllatunud, kui poja sünni järel ütles mulle üks kogenud ema, et poeg vajab väga palju armastust, võibla isegi rohkem kui tütar. Siis tal on, mida täiskasvanuna oma perele ja tervele ühiskonnale anda. Minu tollases ettekujutuses saavad mehed ise hakkama. Ja pojad ka, tormavad, kriibivad end lõhki ja saavad ise hakkama, sest nad on ju tulevased mehed. Tegelikult selgub, et mehed vajavad ka armastust. Võibla isegi rohkem kui naised. Ja lapsed vajavad armastust, nii tüdrukud kui poisid. See ei lõpe titapõlves ega isegi mitte kooli minekuga. Ma arvan, et see ei lõpegi kunagi. Me kõik vajame alati armastust. Selline tähtis tänase päeva avastus ja teadaanne siis.

Kuidas Sa väljendad oma armastust oma kallitele? Kas nende armastuse ja turvatunde ja läheduse ja kuulumise vajadus on täidetud? (Mulle tundub, et see on viis hoolitseda enda armastuse ja turvatunde ja läheduse ja kuulumise vajaduse täitmise eest.)

TJT