Sellega läks nüüd natuke rappa, mõtlen takkajärgi. Waldorfpedagoogikas
eeldatakse, et laps saab jutust nagunii aru, ka siis, kui mõni sõna võõras, ta
võtab otse täiskasvanu pildi vastu ja polegi vaja midagi seletada. Ma oletan,
et waldorfpedagoog ei eelda, et kaheksa-aastane laps mingi sõna tähendust seletaks
(nagu üks mu tuttav ütles, nad tegelevad seal ikka väga alaarendamisega). Samas
ma ise lapsena oleks tahtnud, et mulle keegi selgeks teeks, mis värvi hobune on
kõrb ja mis see stepp õieti on. Mul on alati olnud kuidagi vastumeelne
selliseid asju sõnaraamatust uurida, kui võiks elava inimese käest kuulda.
(Minu lapsepõlvekodus öeldi, et pöördugu ma sõnaraamatu poole.)
Meenub jälle film „Race to nowhere”, kus oli juttu sellest, et
täiskasvanud suunavad oma lapsi enam pingutama hirmust, et muidu ei jõua lapsed
küllalt haljale oksale. Meie suuname oma lapsi kirjeldama põhjendusega, et kui
sa oskad seletada ja kirjeldada, saad paremini probleemolukordi lahendada. Nagu
seal filmis, nii juhtus ka minul, et ma rikkusin lapse jutumõnu mingi oma
hariduspoliitika ja hirmuga ära. Mõni päev tundub, et elu on nagu vene
muinasjutus – lähed vasakule või paremale, ikka läheb midagi nihu.
TJT
2 kommentaari:
:) Eks ta ole, ikka vahel teeme tegusid, mille väärtuse või mõju üle mõtleme alles hiljem ... ja kas siiski vastuse saame? "Ei tahad-ei-saad-ei oskad" tekitavad minus ka alati võtlusvaimu selle eest, et enne "ei-d" peab vähemalt proovima! Aga mõnikord on sel "ei-l" mingi kaugem põhjus ...
Ise põimin tihtipeale võõraste sõnade seletused jutu sisse. Viimasel ajal küsib minu kaheksane ise, kui talle miski selgusetuks jääb.
Jah, mõtlesin selle üle järele ja püüan edaspidi nii, et kui ma ikka kuidagi muidu ei saa, siis enne jutu lugemist vaatan, mis sõnad seal on ja räägin enne ära, mis need jurtad ja nartad on ja kuidas need rahvad elavad. Mulle ikka jubedalt meeldib selliseid lugusid pajatada, ilma kohe kuidagi ei saa. Aga laps ju ei pea selles eas armastama pajatada. Tal on alles endal kogumise aeg.
(Eks tal see ei oska seletada olnud sellest ka, et ta ei viitsind sellise tobedusega nagu sõna seletamine aega veeta, praegu ma saan aru küll. Ta vajas jutu mõnu ja teise kultuuri ja pilti sisse minemist. Ma kõik järgmised korrad proovin paremini.)
Postita kommentaar