esmaspäev, 14. oktoober 2013

Pilli harjutamisest



Pillimängus täitsa võhikki teab, et mänguoskuse alus on harjutamine. Iga päev peaks harjutama. Samas on siin oma konksud. Kooli ajal kulub üksjagu auru kooliskäimisele, vaheajal jälle pole viiulitunde ja laps üksi, ilma juhendamiseta kaua ei mängi. Suvevaheaeg kestab kolm kuud, see on mitteharjutamiseks ikka väga pikk aeg. Keerulisemate paladega jääb laps hätta, lihtsamad lood saavad ruttu selgeks ja muutuvad siis tüütuks. Mõni asi ikka hoiab pillimänguharjutusi üleval, aga neid võiks alati rohkem olla.

Meie last on motiveerinud uus viiul.  Isa ostis talle suve hakul Hiinast käsitsi valmistatud pilli, see teeb head häält ja näeb kena välja. Sama raha eest saaks Eestis osta Euroopas valmistatud pilli, mis nii väga silma ega kõrva ei rõõmustaks, aga parem vast ikka kui mõned nendest, mida muusikakoolist rentida saab (väikeste laste väiksed pillid teevad ikka üsna õudsat häält; kui juba minu kõrva kriipis, siis ma last harjutama ei  sundinud, aga nendest väikestest pillidest on meie tütar juba välja kasvanud, õnneks). Armas muusikariist hoidis mõnda aega mängutuju üleval.

Isa leidis talle filmi „Punane viiul“. See oli väljamaa keeles ja keegi  lapsevanem pidi tõlkimisel abiks olema, aga haarav sisu ja Joshua Belli mängitud  imelised soolod aitasid jälle edasi sammukese harjutamise pikal teel.

Eks ma ole karm lapsevanem ka nii mõnegi meelest:  mõnda sorti arvutilõbusid olen lubanud ainult siis, kui pilliharjutused tehtud. Meil on arvutitel salasõnad peal, nii et ilma vanema abita laps arvutisse ei saa. Telekat vaadata ka mitte, telekavaatamine käib ka läbi arvuti ja siis, kui... Selline elu on mõnel, vahel jääbki üle ainult käbidega mängida... sest pillimänguks peab see õige tunne ka olema.

Kõige  paremini aitas kodustele pilliharjutustele kaasa aga ikka see üks asi, kui koolivaheaeg läbi sai ja regulaarsed pillitunnid pihta hakkasid. Aga kooliajal on kohe platsis ka ajapuudus. Nokk kinni, saba lahti.

Kuidas teie oma lapsi  pilli harjutama motiveerite?

Tükk aega hiljem lisatud: lugesin novembris "Postimehe" artiklit suusatajate treeningutest. Seal oli mh juttu ületreenimisest ja puhkuse tähtsusest peale hooaja lõppu. Sain lõpuks aru, et osa suvekuudest ongi viiuldamisest puhkamise aeg (pimedal ajal sujub harjutamine palju kergemalt ja sisukamalt). Ja tütre jutust mõistan ka, kui oluline roll on viiuliõpetaja toel. Ega muusikud asjata oma lastele pillimänguabiks professionaalseid harjutajaid palka, laps pole valmis üksi harjutama, tal puuduvad selleks vajalikud oskused.
Ja seda ka, et kui ma oleks varem aru saanud, kui olulised on muusikute jaoks esinemised, oleksin hoolikam olnud ja vast mõne lohakusvea tegemata jätnud. Aga vanemad ka õpivad, mis parata või jumal tänatud. Aitäh anonüümsele kommentaatorile, kes aitas kaasa mõelda ja mõista.

TJT

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

1.Oleks hea, kui peres keegi kaasa musitseerib või ümiseb viisi kaasa või mingil muul viisil elab kaasa harjutamisele.
2. Enam vähem kindel kellaaeg.
3. Tunnustus!!!- kodused kontserdid külalistele ja võimalikult palju ka väljaspool kodu.
4. Premeerida asjade või kuhugi minekuga kui mingi raskema asjaga hakkama saanud.
5. Harjutamise ajal kõrval istumine. (Muusikakeskkoolis õpivad ka lapsed u kuni 5 klassini õpetajale, siis kui hästi läheb, siis enda rõõmuks rohkem. Muidugi alguses ka enda rõõmuks, aga siis on seda välist vanemate sundi rohkem)
6. Teoreetilised "loengud" pillimängu oskuse kasulikkusest.
7. Printsiip- enne töö, siis lõbu, et multikaid ja arvutit ennem ei saa.
8....
PS Kindlasti on veel mingeid võtteid,hetkel ei tule rohkem kohe meelde. Mh tasub ka lapselt endalt küsida, mis teda rohkem motiveeriks harjtama ja muidugi pakkuda omalt poolt võimalikke variante välja. Minu lapse üheks motivaatoriks on ka see, et võib ja tahab edaspidi oma oskusi teistelegi õpetada- selline veidi õpetaja hoiak.

Laps Eestis ütles ...

Aitäh! Rõõm uute ideede üle.

1. Meil teised ei oska pilli mängida ja muu musikaalsusega on ka nii, et tütar ütleb leebelt: "Parem ära..." (juba palju aastaid, varsti pärast seda hakkas ütlema, kui kõnelema õppis - talle oli selge, et minu viis pole see, mis vaja).
3. Talle üldse ei meeldi esineda ja ma saan sellest täielikult aru. Mulle ka ei meeldi sedasorti tähelepanu. Pigem ma aitan tal esinemisi ja arvestusi üle elada, nii hästi kui suudan.
4. Selle peale peaks mõtlema... võtan plaani. Et üldse peaks asja jagama mingiteks tükkideks, millega siis hakkama saadakse. Ja mille eest tunnustada. No hobimuusikakoolis nagu nii suuri asju selles vanuses veel pole, või ma ei jaga matsu.
5. Juba ma tohin kõrval istuda, see on siis vist edasiminek...
7. Selles ma olen üsna range. Aga kui ei ole, siis paneb kohe vasakule.
9. Õpetaja hoiak on ka hea idee, peaks uurima. Äkki toimib.

Edu!

Anonüümne ütles ...

Edu Sullegi.

Viisipidamist saab harjutada, kui keegi, kasvõi tütar Sulle lihtsat heliredelit mängib ja Sa püüad oma hääle sättida kõlama pilli häälega kokku. Räägin oma kogemustest, olen ise ka suht kehv viisipidaja. Kõrva saab treenida nagu ilmselt kõiki meeli mingilgi määral tundlikumaks.

Aga meenus veel üks soovitus- soovitada tütrel suhelda rohkem selle oma muusikakooli lastega klassikaaslastega. Siis nad saavad ka üksteist toetada ja võib olla ka hiljem koos musitseerida, mängida. Mis võib ju olla väga tore. Jõud läbi lõbu.

Esinemissoovi võiks ikka rohkem ärgitada. Ta toob oma ilusa mänguga palju rõõmu inimestele ja teeb sellega palju head. Ma ei saa ise ka aru nendest sahtlisse kirjutajatest. Milleks hoida küünalt vaka all. See positiivne tagasiside annab veel palju energiat ka lisaks.

Premeerida enda ületamise eest.

Laps Eestis ütles ...

Jah, nõus, et premeerida, teadlikumalt. Peaks uurima õpetajalt, mille eest.
Ja suhtlus klassikaaslastega on toeks.
Ja kunagi tütre titapõlves harjutasin häält, sest see tundus lapsele nii oluline ja siis see isegi nagu kõlas igapäevase harjutamise tulemusena paremini, aga kui harjutamine katki jäi (sest lapsele enam ei meeldinud), siis kadus häälest see vähenegi stabiilsus ja kvaliteet, mis seal olnud oli.

Sahtlissekirjutamine/esinemine pani mind lausa mõtlema. Et miks mina nii ei arva, kuigi Sinu arvamus tundub toredam ja võiks selle kasutusele võtta. Miks sellise olukorra võimalikkus mind nõnda üllatab... et laps toob inimestele ilusa mänguga palju rõõmu ja teeb palju head... jah, mina tajun seda ka nii (mulle meeldib lapse töödes sisalduv tunne väga, see võib oma kohmakuseski olla tõesti liigutav), aga ma üldse ei taju, et see suhtumine oleks publiku hulgas laiemalt valdav... ikka üldse ei taju.

Paistab, et Sul on mõne asjaga elus vedanud, kui Sa seostad esinemist positiivse tagasisidega. Sellise eeldusega ilmselt maailm selline paistabki.
Mina tajun teiste inimeste hinnanguid pigem negatiivsena (nt netikommentaarid on üks näide: kui inimene arvab, et teda ei nähta ja ütleb, mida arvab, siis see on üsna kole lugemine vahel) ja ilmselt on negatiivset hinnangut ka minus - kuigi olen aastaid sellega teadlikult tegelnud. Ilmselt on minus seda palju rohkem järel kui ma ise arugi saan.
Küllap oma tausta ja oleku tõttu ma märkan enda ümber selliseid suhtumisi rohkem, aga mina ei taju, et lapse esinemist üldiselt saadaks positiivsus ("teeb oma ilusa mänguga inimestele rõõmu"), vaid pigem suhtumine, et tore, et laps mängib, AGA see pole ju kontserdisaali tase ja ma olen lihtsalt kohusetundest viisakas ja toetav, et ta ikka jätkaks harjutamist ja temast kunagi võiks midagi saada. Kuigi võiks olla, et see on ühe olendi jumalik eneseväljendus siin ja praegu.

Siin on, mille üle järele mõelda. Aitäh juhatamast uute küsimusteni!

Anonüümne ütles ...

Tere jälle.
Meenus veel üks soovitus tütrele pilli parema ja tulemuslikuma harjutamise kohta. Kuulata neid palasid vahepeal Youtubist. Enamus lugusid peaksid seal üleval olema. See annab tütrele ka selge sihi, kuhu poole püüelda ja enda mängu kontrollida ja parandada vajadusel.

PS Kuskohal on need nii negatiivsed kohad, kus lapse esinemisse nii mittepositiivselt suhtutakse? Arvan, et see on jah, rohkem Sinu probleem, mida Sa oled võib olla ka juba lapsesse süstinud. Katsu siis leida mõni selline seltskond kasvõi oma tuttavate või kellegi seast, kelle siiruses ja heatahtlikuses pole põhjust Sul kahelda ja ravi see eelarvamus vähemalt lapsest välja. Muidu võib tal hiljem koormuse kasvuga, huvi pillimängu vastu väheneda või isegi ära kaduda. Ma ise kardaksin seda küll.

Laps Eestis ütles ...

Ma ise mõtlen pigem sedapidi, et miks peaks pillimäng esinemisega nii väga seotud olema, harjutame ikka enda jaoks, elame enda jaoks ja tulemus helgema tasakaalukama rõõmsama inimese näol rõõmustab kõiki, ka neid, kes sellest muusikategevusest midagi ei teagi.
Eks kusagil on kuldne kesktee nende kahe vahel: harjutamine iseendale ja esinemine teistele. Ühendus laiema ringiga on kindlasti vajalik (aga seda saab ju ka muul viisil kui ise muusikaelamusi pakkudes).

Eks ma olen nõus sellega ka, et parem, kui mul poleks neid negatiivseid arusaamu - samas neid muuta pole nii lihtne, muidu olekski inimesed kõik puha õnnelikud ja maailmas valitseks rahu ja tasakaal. Mina ise olen kogenud, et mida heledamad on vaimsed taotlused, seda suuremast seesmisest pimedusest peab nende kõrguste saavutamiseks läbi minema. Ei ole sellist asja nagu üksik negatiivne eelarvamus, ta on ikka osa suuremas pimedusest, mille juured on sügaval-sügaval.

Palju tänu mitme mõttelõnga ja kõigi nende praktiliste soovituste eest, sellest oli palju kasu!