Aja juhtimisest ja muust

Nad nimetavad seda aja juhtimiseks. Umbes et võtad aja ja juhid selle sinna, kuhu endale vaja. Ma ei ole selle ajaasjandusega tükil ajal nii hädas olnud kui viimased poolteist kuud kooliaasta algust. Aga ma loodan, et laste jaoks on asjad ikka sujunud. Ma pean hästi oluliseks, et lapsel oleks alati aega oma tegevuse ja selle läbitunnetamise jaoks, kiirustamise sõnagi ei taha kuulda (kiirustamisest kõnelev meedia tuleb enda jaoks välja lülitada ja juba saabki aega juurde). Ja aeg-ajalt peaks keegi ju inimest kuulama ka, last nt ema. See võiks juhtuda sageli, enamasti siis, kui vaja. Ma tahaks ise ka alfasagedusel ajuvõngetega elada (väidetavalt ainult siis on võimalik maaga kontaktis olla), ammugi on see oluline lapse esimesel kuuel eluaastal - ja ka kogu ülejäänud elu. Täiskasvanu teab, kui palju miski aega võtab, milliseid üllatusi lastega võib ette tulla ja varub kõige jaoks aega. Piisavalt aega, et jõuaks rahulikult õigeks ajaks valmis. Mõnikord juhtub minuga seepeale, et mul enda jaoks enam aega ei jää, sest kogu aeg on lastele ära antud (nt passides, kas ta ise märkab mõne olulise asja kaasa võtta vms, ja ma liiga vara ei ütle ega suuna, sest aeg on juba ise mõelda, teha ja toime tulla).

Tütar käib hommikuses vahetuses ja poeg õhtuses. Hommikupoolikul peale tütre koolisaatmist (selle aja ma tõesti soovin olla temaga, hoida teda oma tähelepanus)  ma tahaksin siis olla pojaga koos ja teha ära kõik kodused toimetused ja need asjad, mida saab temaga koos teha. Siis saata poja kooli ja alaku minu aeg. Aga siis saabub varsti tütar ja lahkub igal päeval erineval ajal erinevas suunas, kord trenni, kord muusikakooli. Ja tal on alatihti kiire ja palju pakke. Nt trennikott ja viiul. Ja muusikakooli teooriaainete kott. Sinna lisandub ka koolivihikuid tegemist vajavate kodutöödega, et need trenni ja muusikakooli vahel ära teha.

Kuu aega vaatasin seda pealt, siis sain aru, et ma pean maha panema oma varasemad põhimõtted sellest, kui tore on lastel ise oma elu korraldada ja kõiki vahemaid ise läbida ja tuleb hakata ema-taksojuhiks. Muidu laps lihtsalt ei jaksa (ülitäpse planeerimise tagajärjel võiks ta aja poolest jõuda, aga see oleks talle siiski äärmiselt pingutav ja väiksema viivituse tagajärjel lendaks kogu süsteem uppi, nii et ainuüksi see teadmine teeb stressi... pealegi hoolitseb nende väikeste viivituste eest elu ise, inimene selle vastu ei saa). Suvi otsa punnisin vastu, et võetagu endale vähem kohustusi, aga nüüd olen leppinud, saan ju aru, et on tore, kui  saab igal pool käia. Ja tänan võimaluse eest oma tütart tema valikutes toetada.

Pojaga on nagu ikka vastupidised lood. Käis minu ja isaga üht ja teist trenni proovimas, aga ükski ei meeldinud. Džuudotrennid on kõik paraku pärastlõunal keset tema koolipäeva ega tule sellepärast kõne alla. Nüüd siis aitab poeg mind kodutöödes ja vahel läheb ise, vahel ajan mina teda välja mängima (arvutimängu aegu nurub ka, loomulikult, ja multikaid, nagu lapsed ikka). Vahel teeme koos batuuditrenni või sõidame jalgrattaga. Selline waldorfidüllike, kui mul poleks vanematekodust kaasa võetud arusaama, et laps võiks lisaks koolile ikka mingi huvialaga tegelda ja trennis peaks ka ju käima, eriti veel poisslaps (kust küll selline soostereotüüp pärit, aga on). Niisiis harjutan olukorraga tõtt vaatamist ja püüan oma vananenud, antud olukorras takistavad arusaamad jätta seljataha ja rõõmustada selle üle, mis on. Igaüks on erinev ja tema vajadused on erinevad. Laps teab ise, mida ta vajab ja ma püüan talle selle juures toeks olla. 

Samas kehtestasin pojale multikavaatamiseks lugemismaksu. Klassijuhataja arvas kooliaasta algul, et iga laps peaks umbes kolm korda nädalas ikka kodus lugema ja ega meie raamatutest mitte eriti huvituv poeg ju vabatahtlikult loeks midagi. Niisiis saab ta nüüd multikaid vaadata, kui on ise endale huvipakkuvast raamatust lehekülje jagu lugenud. Praegu talle meeldib üks mereraamat, mille lehekülje lugemine võtab aega viis minutit. Vähemalt pole ma teda kooliraamatutega kiusanud (kes neid lugemiku tekste ikka mitu korda lugeda viitsib, tõesti tüütu ju) ja ta ise valib, millal ja mida.

See olekski kõik väga tore ja ma jõuaks kõigi koduste toimetustega hiilgavalt valmis, kui mu vajadused piirduks pere eest hoolitsemisega. Häda on selles, et ma olin harjunud, et mul on oma aeg ka ja oma toimetused väljaspool kodu. Ja mulle väga meeldis, mida ma selle ajaga tegin. Aga nüüd on mu päev kõik ära hakitud ja pole ühtki suurt tükki aega, mil üksi süvenenult oma asju planeerida ja nendega tegelda. See muutus vahepeal juba kaunis ahistavaks. Ühtlasi on selline olukord hea võimalus arendada endas kaastunnet kõikide nende suhtes, kel pole valikuid, on ainult kohustused ja paratamatus. Nojah. Minusugustele vist ei sünnigi rohkem lapsi kui heal juhul kaks. Ma tänan selle eest, mis on.

TJT