Kui ma laste käest küsisin, mis nende soovid on koolivaheaja veetmisel, vastasid mõlemad ühekaupa, et kinno minna. Niisiis läksin kinokavu vaatama. Kinod ei paistnud teadvat, et lastel on koolivaheaeg, sest enamik filme oli lastele keelatud või mittesoovitavad. Mõned olid minu jaoks liiga Disneyd ja nii jäigi esimese klassi lapsele valikuks „Multivant” ja viienda klassi lapsele „Ainult aja küsimus”. Viimane on ka märgitud alla 12 mittesoovitavaks, aga eks see 12 tal paistab juba ja teiseks, treileris ei paistnud midagi kahtlast, filmis oli natuke paljast pinda (naine selja tagant) ja põgus arutelu suuseksi üle (noored räägivad, et vanematele ei peaks selles kõnelema). Ei midagi üle minu piiride.
Film ise oligi tore, meile tütrega meeldis väga – sisu meenutas
veidi „Lõputut küünlapäeva” (peategelasel on võime minna tagasi minevikku ja
seal teistmoodi talitada kui esimesel korral spontaanselt juhtus), aga on palju
helgem ja kaasajas kõnetavam. Sedasorti liikuv pilt kõneleb rohkem kui tuhat
sõna. Ja nii tore on tütrega kaksi kusagil käia. Pärast läksime natukeseks
raamatupoodi jõulukinke vaatama ja valisime ühed kalendrid välja.
Tagasiteel bussis jäin veidi toppama ja tütar oli kohtunud
oma klassikaaslasega. Istusid kõrvuti. Läksin ka nende juurde. Tütre armas
sõbranna, kes ka meil on käinud, vaatas pingsalt mujale, ju ei tahtnud
teretada, ammugi tädile istet pakkuda. Ma siis vahetasin tütrega paar sõna ja
läksin paar peatust hiljem maha. Ja andsin talle pika linnaskäigu lõpetuseks ilusa
suure õuna. Tal veel pikk maa bussis sõita. Sõbrannale ei andnud. Kuigi mul oli
kotis veel õuna. Pärast mõtlesin, et kuidas ma selle stseeni ümber teeksin, kui
oleks selline võimalus.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar