Lugesin Perest ja Kodust, et tänapäeva teismelised lapsed ei
salli ajalugu. Miks me peame neid surnud inimesi õppima, küsivad. Ja aastaarvudest
ei mäleta nad järgmisel päeval pärast kontrolltööd midagi. Mul oli tolles
vanuses sama suhtumine ja oi, see frustratsioon tuli mulle meelde. Mina ka ei
sallinud kooli ajal ajalugu – lõputu taplemine ja vägivald, tüütud aastaarvud. Sellel
kõigel ei paistnud küll suuremat mõtet olevat.
Täna tulid pojaga sünniaastad jutuks. Enda ja õe oma ta
teab, nüüd siis küsis minu ja veel mõne sünniaasta kohta. Ja siis arutasime, millal
Eestis viimati sõda oli. Ja kes tema vanavanematest oli selleks ajaks sündinud
ja kui vana. Neid lugusid ma pean oluliseks. Juba kuueaastane – tegelikult
nooremgi saab aru lugudest, mis on juhtunud konkreetse inimesega. Ma olen oma
lastele nende suguvõsa lugusid vahendanud. Minu vanaisa trükitud mälestused
olid meil paar aastat tagasi lausa unelektüüriks – see osa, mis puudutas minu
vanaisa lapse- ja noorpõlve. Ja tütar on sellest kooli ühe referaadi teinud. Hilisematest
ja koledamatest aegadest olen üsna põgusalt rääkinud, aga mõnda siiski. Need on
ka koolieelikule arusaadavad lood ja puudutavad veresuguluse kaudu teda
ennast, isegi kui räägivad surnud ja talle võõrastest inimestest. Niimoodi on
sadu põlvkondi enne mind lapsi kasvatatud ja nii on mulle lugusid rääkinud minu emaema ja isaisa. Ja oma laste kooli kiituseks ütlen, et neil seal harrastatakse miskit
perega koos ühistööde tegemist ja selle kaudu on ka asjakohane selliseid lugusid
rääkida – kasvõi natukenegi. Ega ühe algklassilapse referaati ei peagi teab mis
ära mahtuma. Mingi arusaamine vast ikka tekib, kui elus inimene räägib isiklikku
(perekonna) lugu.
Sedasorti ajalootundmist pean ma muide täiesti mõttekaks ja
ülimalt soovitavaks. Ja sedasorti tunnetusliku ajalootundmisega võib tõesti ka
üsna varakult algust teha. Lahingute ja aastaarvudega võib seevastu minu
meelest oodata. Küsimus on loogilises järgnevuses ja põhjustes, võibla
äärmiselt ligikaudses kronoloogias, ütleb minu praegune arusaam.
(Muide, meil praegu läbielamisel olevad kuningas Arthuri lood paigutuvad ka ajaloos kindlasse perioodi. Ja ma arvan, et need võluksid teisigi lapsi, oleks ainult suunamist ja ligipääsu, kasvõi ajalootundides.)
(Muide, meil praegu läbielamisel olevad kuningas Arthuri lood paigutuvad ka ajaloos kindlasse perioodi. Ja ma arvan, et need võluksid teisigi lapsi, oleks ainult suunamist ja ligipääsu, kasvõi ajalootundides.)
Praegu on ikka jube raketiteadlase tunne. Mina tean, kuidas
tuleks koolis ajalugu õpetada, aga kahju, et meie haridussüsteem ei tea. (Armas
lugeja tunneb siin ära väikese eneseiroonia ja ehk ei pane väga pahaks.) Mulle tundub, et haridussüsteem lähtub ikka
sellest, et gümnaasiumiõpilane on vaja ülikooliks ette valmistada ja
põhikoolilaps jälle gümnaasiumiks – nii need programmid tehakse väidetavalt. Kuigi
tänapäeval on vist moes öelda, et meil õpetus lähtub lapsest. Kerge öelda, aga millal
jõutakse tegemiseni?
Jupp aega hiljem lisatud. Tegelikult oli minul viiendas klassis tore ajalooõpetaja, kes meile klassis ette luges ja rääkis lugusid. Ja suunas ise ajalooteemalisi raamatuid lugema, nt "Egeri tähti" ja "Spartacust" jms. Antiikaeg tundus sellevõrra mulle palju aastaid viimase huvitava perioodina ajaloos. Hilisematest huvitavatest asjadest olen alles täiskasvanueas ja väga juhuslikult kuulnud. Aga tõele au andes tuleb ka tunnistada, et varakeskajast ja keskajast ja hilisematest huvitavatest aegadest lendas kooliprogramm hirmsa hooga läbi, et jõuda nõukaaegse olulise kohani, XX sajandi NSVL ajaloo, sealhulgas NLKP pleenumiteni, mida siis vändati ülima põhjalikkusega ja mis tõesti kellelegi huvi ei pakkunud. Ka mitte mu tollasele ajalooõpetajale, kel aga polnud muud valikut, kui neid asju nämmutada (või oleks olnud? mida see oleks kaasa võinud tuua?). Aga ta oli südames kena inimene ja ma polnud talle selle pärast pahane. Lihtsalt ürgtüütu oli. Kuidas praegu saaks paremini teha?
TJT
2 kommentaari:
Tere! Olen ajalooõpetaja Erika ja õpetasin põhikoolis. Hetkel olen lapsega kodus. Me võiksime ajaloo alal raketiteadlaste klubi moodustada. Olen üritanud õpetada lapsi just nii, just nende lugude kaudu, kuid paratamatult pean arvestama ka sellega, et õpilased tahavad gümnaasiumis hakkama saada ja pean tegelema ka koledate asjadega ajaloos (aastaarvudega näiteks). Igatahes, aitäh selle postituse eest, oli kohe selline rõõmus äratundmine :)
Jah, tore. Aitäh!
Nüüd tuli mul süümekas, et jätsin oma lisandused sel teemal siia kirja panemata - pärast mingi arvamuse väljendamist tuleb mul mõne aja jooksul sageli uusi aspekte meelde või pähe, aga ma sageli ei viitsi enam siia tagasi tulla, vaid jätan need endale. Panen need nüüd ka kirja postituse lõppu. Et oleks aus - vähemalt minu ajalooõpetajate suhtes, kes olid kõik kenad inimesed. Aga ju need teised ka enamasti.
Postita kommentaar