Madinamängud

Olid ammused ajad, mil meie lapsed mängisid ingli- ja haldjamänge. Need olid teadagi meie tütrekese ettevõtmisel, ja poeg mängis kaasa. Vahel riietas tütar end suurte kangaste abil ka printsessiks ja poja printsiks.

Tütar mängib vahel jälle muinasjutumänge. Kuigi vahepeal olid ajad, mil ta mulle ütles, et nii suured lapsed enam ei mängivat. Ja muudkui luges. Nüüd on jälle tulnud vajadus oma maailma väljendada ja mänguilmasid ehitada. See mänguilmade loomine on parim harjutus iseseisvaks eluks, millegi kogemiseks ja läbi elamiseks.

Aga nüüd mängitakse meil valdavalt madinamänge, mis on osalt inspireeritud rüütlilugudest – mis muidugi ei sega aeg-ajalt ka tulirelvi kasutada. Pojale loeme õhtujutuks „Kuningas Arthuri lugusid” ja tal on juba mõnda aega suur huvi mõõkade ja rüütlivarustuse ja rüütlitegevuse vastu. Tegi endale ise vägeva puidust mõõga. Siis leidis maa seest ühe suure pajakaane, mida siis tundide viisi puhastas ja kaunistas ja kalliste õlidega võidis. See on nüüd rüütli kilp. Ja keebi kinkisin mina (tal oli enne üks teine keep ka, mida sai kinnitada ainult ühele kindlale pluusile). Mulle tundub, et mõnel poisil on neid rüütlivärke ikka väga vaja. Ja emana ma olen rahul, et ta selle teema vastu huvi tunneb, sest peale sõjapidamise ja niisama madistamise on selle kaudu rüütellikkust õppida.

Aga see raamat on väärt lugemine mulle ka, soovitan kõigile noortele rüütlitele ja nende vanematele! „Ümarlaua rüütlites” on teised ja kuidagi kesksemad lood, mis on keskendunud kuningas Arthurile, nii et parem on lugeda ümarlaua rüütleid enne, pealegi on seal suured värvilised pildid, teine on puha juturaamat. „Kuningas Arthuri lugudes” on põhiliselt ümarlauarüütlitega juhtunud seiklused ja Arthur on seal kõrvaltegelane – aga ikka isaliku õilsuse võrdkuju. See veidi tummisem lugemine sobib ehk pisut vanemale lapsele. Meie tütar kuulab ka neid huviga, sest igas loos on ka mõni kaunis daam. 

TJT