Ajalooõpetusest

Lugesin Perest ja Kodust, et tänapäeva teismelised lapsed ei salli ajalugu. Miks me peame neid surnud inimesi õppima, küsivad. Ja aastaarvudest ei mäleta nad järgmisel päeval pärast kontrolltööd midagi. Mul oli tolles vanuses sama suhtumine ja oi, see frustratsioon tuli mulle meelde. Mina ka ei sallinud kooli ajal ajalugu – lõputu taplemine ja vägivald, tüütud aastaarvud. Sellel kõigel ei paistnud küll suuremat mõtet olevat.

Täna tulid pojaga sünniaastad jutuks. Enda ja õe oma ta teab, nüüd siis küsis minu ja veel mõne sünniaasta kohta. Ja siis arutasime, millal Eestis viimati sõda oli. Ja kes tema vanavanematest oli selleks ajaks sündinud ja kui vana. Neid lugusid ma pean oluliseks. Juba kuueaastane – tegelikult nooremgi saab aru lugudest, mis on juhtunud konkreetse inimesega. Ma olen oma lastele nende suguvõsa lugusid vahendanud. Minu vanaisa trükitud mälestused olid meil paar aastat tagasi lausa unelektüüriks – see osa, mis puudutas minu vanaisa lapse- ja noorpõlve. Ja tütar on sellest kooli ühe referaadi teinud. Hilisematest ja koledamatest aegadest olen üsna põgusalt rääkinud, aga mõnda siiski. Need on ka koolieelikule arusaadavad lood ja puudutavad veresuguluse kaudu teda ennast, isegi kui räägivad surnud ja talle võõrastest inimestest. Niimoodi on sadu põlvkondi enne mind lapsi kasvatatud ja nii on mulle lugusid rääkinud minu emaema ja isaisa. Ja oma laste kooli kiituseks ütlen, et neil seal harrastatakse miskit perega koos ühistööde tegemist ja selle kaudu on ka asjakohane selliseid lugusid rääkida – kasvõi natukenegi. Ega ühe algklassilapse referaati ei peagi teab mis ära mahtuma. Mingi arusaamine vast ikka tekib, kui elus inimene räägib isiklikku (perekonna) lugu.

Sedasorti ajalootundmist pean ma muide täiesti mõttekaks ja ülimalt soovitavaks. Ja sedasorti tunnetusliku ajalootundmisega võib tõesti ka üsna varakult algust teha. Lahingute ja aastaarvudega võib seevastu minu meelest oodata. Küsimus on loogilises järgnevuses ja põhjustes, võibla äärmiselt ligikaudses kronoloogias, ütleb minu praegune arusaam.
(Muide, meil praegu läbielamisel olevad kuningas Arthuri lood paigutuvad ka ajaloos kindlasse perioodi. Ja ma arvan, et need võluksid teisigi lapsi, oleks ainult suunamist ja ligipääsu, kasvõi ajalootundides.)

Praegu on ikka jube raketiteadlase tunne. Mina tean, kuidas tuleks koolis ajalugu õpetada, aga kahju, et meie haridussüsteem ei tea. (Armas lugeja tunneb siin ära väikese eneseiroonia ja ehk ei pane väga pahaks.)  Mulle tundub, et haridussüsteem lähtub ikka sellest, et gümnaasiumiõpilane on vaja ülikooliks ette valmistada ja põhikoolilaps jälle gümnaasiumiks – nii need programmid tehakse väidetavalt. Kuigi tänapäeval on vist moes öelda, et meil õpetus lähtub lapsest. Kerge öelda, aga millal jõutakse tegemiseni?

Jupp aega hiljem lisatud. Tegelikult oli minul viiendas klassis tore ajalooõpetaja, kes meile klassis ette luges ja rääkis lugusid. Ja suunas ise ajalooteemalisi raamatuid lugema, nt "Egeri tähti" ja "Spartacust" jms. Antiikaeg tundus sellevõrra mulle palju aastaid viimase huvitava perioodina ajaloos. Hilisematest huvitavatest asjadest olen alles täiskasvanueas ja väga juhuslikult kuulnud. Aga tõele au andes tuleb ka tunnistada, et varakeskajast ja keskajast ja hilisematest huvitavatest aegadest lendas kooliprogramm hirmsa hooga läbi, et jõuda nõukaaegse olulise kohani, XX sajandi NSVL ajaloo, sealhulgas NLKP pleenumiteni, mida siis vändati ülima põhjalikkusega ja mis tõesti kellelegi huvi ei pakkunud. Ka mitte mu tollasele ajalooõpetajale, kel aga polnud muud valikut, kui neid asju nämmutada (või oleks olnud? mida see oleks kaasa võinud tuua?). Aga ta oli südames kena inimene ja ma polnud talle selle pärast pahane. Lihtsalt ürgtüütu oli. Kuidas praegu saaks paremini teha?

TJT