Praktiliselt

Mõni päev tagasi lugesin Postimehest, et 70% Eesti inimestest vaatab igapäevaselt poes toidukaupade hindu. Ja seda oli tõlgendatud vaesusena: et vaat, kus paha lugu, inimestel pole võimalik endale kõike lubada ja peavad miskit odavat kraami (kräppi?) tarbima. Miskipärast on see ohvrit otsiv ja leidev ja seekaudu negatiivne tõlgendus hinge kripeldama jäänud kui rahva hingelisele tervisele ebasoodne: kui me arvame, et oleme vaesed, siis vaesus sellest ainult kasvab. Praktiline oleks mõelda positiivsemalt: ma valin küllusliku elu, mis ei välista kauba hinna-kvaliteedi suhte hindamist ja praktilisi valikuid.

Mina vaatan ka igapäevaselt toidukaupade hindu. Aga see ei tähenda, et ma end kuidagi vaeseks peaksin. Vastupidi: ma olen südamest tänulik, et saan endale lubada elu, mis sobib minu väärtushinnangutega. Aga hindu vaatan ikkagi. Ja mitte ainult vanast harjumusest, kui kitsikus tõesti pitsitas.

Näiteks olen ma kunagi väga ammustel aegadel enda jaoks maha teinud, et vorst on mõttetult kallis kaup. Ma ei osta organismile väga vähe kasulikke toitaineid sisaldavad lihalaadset toodet lihaga võrreldava hinna eest. Parem siis osta juba liha, kasvõi natukene ja harva, aga liha. Ja näiteks pean kilohinna poolest justkui kallimat forelli vorstist odavamaks, sest see sisaldab kasulikke asju kordades enam (ja omakorda pean tõenäoseks väidet, et Eesti puhastes vetes kasvatatud forell sisaldab raskemetalle vähem kui saastatud Norra meredes elav lõhe; noh, otsustasime lihtsalt, et see viimane meile ei maitse). Selle olen ka katseliselt järele uurinud, et poes tehtud soolaforell maksab kokkuvõttes üsna samapalju kui ise tehtu, sest naha ja pea äraviskamisega saab kaal peagu tasa. (Aga teen ikka ise: ostan terve odava värske forelli, soolan ja pakin värskena väikestes kogustes sügavkülma. Sulatatuna maitseb nagu eile tehtu ja mingeid probleeme nt konsistensiga ei ole.)

Ja sama lugu idukasvatusega (kus muidugi on tähtis lugu minu ja taime vahelises suhtes): tööd on minimaalselt, aga ise tehes tuleb palju-palju kordi odavam ja lisaks on see värskena kodus alati võtta. Samas arvan, et idand sisaldab köögiviljaga võrreldes kordades enam kasulikke aineid. Vähemalt elusam on värske idand ja võrse küll, toidu elusus on pimedal aastaajal põhivajadusi. Kurk on idandist väga palju kallim ja kahtlustan, et ka kodumaine kurk sisaldab ikkagi mõõdukas koguses nitraate jms. Aga me sööme ikka kurki ka. Samas head Eestimaist tomatit on ainult lühikest aega saada ja seega tasub seda purki panna, mulle maitseb nagunii kuumtöödelduna rohkem. Aga odavam ikka ka (kui oma tööraha mitte arvestada, minu jaoks on hoidistamine pigem sedasorti eneseväljendus ja armastuseavaldus – aga eks ole ka praktiline sellesse nii suhtuda).

Mõnes asjas võib ju kvaliteedi vahe sees olla ja vahe olla tundlikkuses, eetilisuses, tooraine puhtuses vm, mis eeldaks vahetegemiseks lisateadmisi (mida minul pigem ei ole, olen lihtsalt laisk uurima). Mina ei erista ühe või kvaliteeti teise omast, oletan, et nt Selver enda margile teeb väiksema juurdehindluse ja kvaliteet on ligikaudu sama – seega kõlblik. Ja lahtine või läheb ruttu vanaks, seega sobib ainult siis, kui kohe küpsetiseks vormistada. Aga ma ei osta margariini (mis taaskord sisaldab organismile kahjulikke ühendeid ja kasulikke sootuks vähe). Kui või mulle liiga kallis oleks, ma ostaks ainult taimeõlisid ja sööks leiba ka nendega (praegu söön ka vahel leiba ja kartulit külmpressõliga). Aga margariini ikka ei ostaks. Kunagi ammu olen vaestel aegadel paki või paar ostnud ja otsustanud, et rohkem mitte. Me oleme paremat väärt.

Ja vaestel aegadel õppisin putre sööma. Tegema selliseid putre, mis meeldivad (ma olen sellest siin ja siin kirjutanud). Palju odavam kui leiba süüa. Ja võibla sisaldab taaskord vähem lisaaineid. Poeleiva sisse pannakse ikka ühte ja teist. Rääkimata hommikusöögi helvestest, mis on üüratu kallid. Neid sööme erijuhul – reisil, kui putru ei saa keeta või maiuseks. Aga tavatoiduks on ikka puder. Pudru maitsestamise asjad võibla nii üüratult odavad ei ole, aga õunu on meil tavaliselt ikka paarsada kilo üle, nii et vähemalt see on suht tasuta lõbu (ma panen suhkrut ka hästi vähe, aga see on pigem maitse- ja terviseeelistus). Ja ikka maitsev ka, kui erinevat moodi teha. Kodune poolmuidu moos on hea nii päeva alustuseks kui maiustamiseks.

Ja suvel turult maasikaid ostes pean ikka silmas, et kas kohe söömiseks, toor- või keedumoosiks, igaks on erinevad soovid ja hind ka erinev. Mis on hea keedumoosi sisse, ei ole parim magustoiduks. Aga omamaine maasikas on ikka olemas. Seda pean küll oluliseks – lapsest saati.

Ja kui mõni soodushinnaga asi puutub ette, siis nt pesupulbrit meil lattu ikka mahub. Mis mõte oleks maksta rohkem? See pole vaesus, vaid lihtlabane praktilisus. Mis ajast seda häbenema peaks?

Ma olen märganud, et minu tutvuskonnas isegi maitsekamad inimesed ostavad riideid korduvringlusest. Päris disainerinimesedki. Olen ise küsinud, et kust sai. Aga paljude inimeste jaoks on see kuidagi häbiasi, et tavapoest selle hinnaga ei jaksa osta. Minu jaoks nagu natuke ka, et käib sakste vanas. Aga kui mul on valida, kas minna tööle – kus dresscode on kallis riie ja sinna see palk kulubki või olen lastega kodus tavaliste riietega, mis maksid vähe, aga minu ja sõprade jaoks on piisavalt ilusad, siis arvake ära, mis ma valin.

Rääkimata pruugitud tarbeasjadest, mida hea õnne korral võib üldse tasuta saada (kellelgi jäävad üle).

Ja ahjukütmine on odavam kui elektriga kütta.
Ja aiatöö on odavam sport kui mõni teine.
Ja jala käimine on odavam kui autoga sõitmine.

Stiilimeistri elu nii just ei ela, aga minu jaoks olulisi väärtusi nagu perega koos olemine, võimalikult puhas ja looduslik toit ning vaimselt ja hingeliselt rikas elu on ka (Tallinna) tavalise sissetuleku juures täitsa võimalik endale lubada. Hindade jälgimine käib lihtsalt selle juurde, minu meelest loomulikult.

TJT