Lamborghini

Poeg sai eelmiseks sünnipäevaks paberautode raamatu. Sellise, kust tuleb ise auto tükid välja lõigata ja õigesti kokku kleepida. Tulemus on vist üsna päris auto sarnane - tegijad on tublisti vaeva näinud, et kõiksugu kerevigureid kartongis jäljendada. Ja lapsele meeldis väga -- kuigi nelja-aastane sellega veel ise hakkama ei saa ja viiesel on ka abi vaja. Vähemalt motiveeris see teda autotükke väga täpselt välja lõikama ja eks ta ikka vaatas, kuidas tasapinnalisest kujutisest kolmemõõtmeline saab. Minu jaoks oli ka põnev, kuigi mind autod ega geomeetria muidu üldse ei võlu.
Autode valik oli ka huvitav: hummer, lamborghini, limusiin, veoauto ja veel paar tavalisemat (mis küll varsti ka lagunesid ja kõige kaduva teed läksid).
Panin tähele, et poega huvitas nende kiirus. Ja mina ütlesin midagi nende hinna kohta. Jah, kuigi tahaks, ei saa materiaalse maailma ahvatlustele vastu panna.

Mõnes mõttes meeldis mulle enda lapsepõlv rohkem. Kleepisin Tallinna vanalinna ja NL rahvaste riietega nukke. Ei olnud seda lugu, et üks oleks parem kui teine - kuigi me ikka arutasime, millised riided rohkem meeldivad. Seeliku laius ja värvid olid põhiliseks kriteeriumiks. Majad olid ka toredad: väärikad vanalinnamajad. Maestro pabermänguasjade hulgas on maju ka, nt bensiinijaam. Tänapäeval siis sellised objektid.

TJT