pühapäev, 15. mai 2011

Stereotüüpidest ja valikuvabadusest

Raamatukogust tuli minuga kaasa üks Minu-sarja* raamat. Võtsin selle kätte ja leidsin alustuseks taaskord tõdemuse, et „ma ei tahtnud sellist elu nagu Eestis“ (väidetavalt elatakse siin süsteemis kool-töökoht-abielu-maja-lapsed-lemmikloom-lõunamaareis-rampväsimus) ja „pidin seepärast minema ära kaugele“. Ma olen enne ka mõnd Minu-raamatut lugenud-sirvinud, see tundub mõneski teiseski juhtmotiiviks olevat, ja ma olen ennegi mõelnud, et mis küll takistas neid andekaid ja hakkajaid naisi elamast siin oma unistuste elu. Ma küll ei tea veel, milline on selle raamatu autori ettekujutus heast elust, aga samavõrd vähe saan ma aru siinsetest sotsiaalsetest stereotüüpidest – ja miks neid ikkagi järgitakse, kui need on ebamugavad? See suhtumine, et Eestis on paha ärritas mind – niisiis küllap on ka minus virinat ja teiste süüdistamist, selle asemel, et võtta ohjad ja vastutus täielikult enda kätte ja luua endale sobiv elu.

Sama „paha elu Eestis“ teema on mulle vastu vaadanud ka ajalehtedest – ärakolimise (ja Eestisse tagasimeelitamise) teema puudutab nii meditsiiniõdesid kui erinevaid kõrgesti haritud inimesi; samuti on tülikatest stereotüüpidest juttu artiklites, mis kõnelevad palkade ebavõrdsusest ja naistööjõu turust. Minnakse, sest siin olevat liiga halb elada – ja mitte ainult majanduslikult. Mujal on vaimselt-hingeliselt puhtamad maastikud ja tervem eluvaade.

Oma tutvuskonnast olen äraminemise – ja sageli tõesti lõpliku äraminemise lugusid kuulnud ainult waldorfiinimestega seoses: siinne mõtteilm olevat liiga seotud edukultuse, raha ja maiste orientatsioonidega (minu meelest iseloomustab see küll peamiselt Tallinna südalinna – meediaasutuste lähiümbrust, aga enamik eestlasi elab mujal ja teiste väärtushinnangute järgi). Waldorfi inimesekesksus paljude hinge ei puuduta. Ja ei peagi puudutama. Teiste jaoks on tavaharidus- ja meditsiinisüsteem ju olemas.

Aga nendel, kes soovivad oma lastele vaimsematel väärtushinnangutel rajanevat keskkonda, on väga raske seda luua. Seadused on vastu. Ja ka üldlevinud hoiakud, millel seadusesüsteem seisab, on vastu. Eesti ei toeta piisavalt alternatiive ei hariduses ega meditsiinis. Ja samas on meie kultuuris täiesti lubatavad agressiivsedki ründed igasuguse teisitimõtlemise vastu. Ründajate eneseõigustus on kasvõi see, et polevat teaduslikult piisavalt põhjendatud. Samas – kõik, kes on kasvõi kõrgkoolis õppides iial teadusega kokku puutunud – teavad, kui aeganõudev (ja minu meelest ka tarbetult pisiasjadesse takerduv) on teaduse tegemine – ja seetõttu edeneb aeglaselt ka teaduse areng, mis on maailma ja elu arengutele minu meelest ammu jalgu jäänud. Samas olen kasvatusteadlasi kuulnud väitmas, et nendega ei arvestatavatki keegi (nt Pere ja Kodu küsib vanematele abi pakkudes kasvatusküsimustes nõu psühholoogilt, mitte kasvatusteadlaselt, kes sageli võiks olla kompetentsem vastama).

Ma kavatsesin seda lugu kirjutada sellest, kuidas mina elan nii nagu mulle meeldib. Ja et see on ka Eestis täiesti võimalik. Aga enne kui ma selle kirjatükiga kuhugimaalegi jõudsin, hakkas mulle meenuma parvede viisi näiteid, kus see toimetulek on keeruline, nipitamisega seotud ja ilmselt meie perel on mõne asjaga lihtsalt väga palju vedanud. Sest pole võimalik, et kõik need kenad inimesed, kes millegi all kannatavad, oleks ise rumalad ja saamatud. Minu-sarja autorid on keskmisest läbilöögivõimelisemad ja andekamad. Miks me siis ikkagi koperdame nende stereotüüpide otsas, selle asemel et elada endale sobivat elu?

Hiljutises Postimeheski oli palkade ebavõrdsust käsitlevas arvamusloos hulka ettepanekuid, mida teha, et naised saaks sama töö eest võrdset palka – kõigepealt tuleks muuta ettekujutust, et mees on oma kehaliste iseärasuste tõttu suuremat palka väärt. Ma olen sellega täitsa päri, et võikski olla võrdne palk. Aga minu teema on pigem mujal. Kuidas muuta stereotüüpi, et koolieelses eas lapse ema üldse peab töötama? Mulle on jäänud mulje, et stereotüüpse seisukoha järgi loomulikult peab naistel olema võimalus töötada ja lastel peab loomulikult olema lasteaiakoht (mille vastu ma ei vaidle) ja lisaks peaks olema ka väikelaste psüühilise haiguse keskusi, sest probleeme on palju. Ma arvan, et neil lastel on vaja emahoolt ja armastust, mitte haiglat.

Ja minu tutvuskonnas on küllalt naisi, kes ägavad liigse töökoormuse käes. Täiskoha tööl ja siis veel kodus lapsed ka, miski on liiast. Minu meelest on see orjus, kui peagu kogu ärkveloleku aeg kulub kellegi teise või millegi eest hoolitsemisele. Isegi kui naisel on keegi toeks kodutöödes , vajaks ta ka omaette olemise aega, nagu kogu lustimeedia väidab. Ja minu meelest on holistilised maailmavaatlejad sama meelt (ikka vaja aega nt meditatsiooniks). Kust see küll leitakse? Ja millist tuge suudab selline läbini väljaväänatud ema (ja abikaasa) oma perele pakkuda? Ja milliste eeskuju lastele annab? Miks seda suhtumist toetatatakse?

Mina elan nii nagu meeldib ja õigeks pean ja mu elus on inimesi, kes mind sellisena tunnustavad – enamgi veel, osa neist on mõttekaaslased, kellega kohtumine täidab hinge, teised jälle innustavad muul viisil. Mina väidaks küll, et ka Eestis on võimalik elada nii, nagu endale meeldib. Aga eks sellele ole ka oma hind: ma elan ühiskonna mõttes kusagil perifeerias, ääremaal, kus ma võin teiste samasugustega omaette omi asja ajada, aga kel pole asja ühiskonna mõjutushoobade äärde, ammugi punasele vaibale. Seda viimast tegelikult küll ainult niikaua, kuni nende minusuguste nö teisitimõtlejate arv ületab teatud kriitilise massi. Kui püüd tervele elule muutub üleüldiseks normaalsuseks, leiavad ka seadused mõne aja jooksul inimsõbralikuma kuju, hakates täitma funktsioone, milleks nad algselt olid mõeldud – inimest toetama ja kaitsma, mitte asjatult piirama. Piisab, kui kriitiline mass inimesi valib avarama ja tervema suhtumise ning hakkab seda igapäevaselt sammhaaval ellu viima.


No ja igasugu muidki tarku mõtteid tulvas pähe sellest, kuidas maailma asjad peaks olema. Ja sellele tulvas vastu veel suurem hulk tarku mõtteid sellest, et asjad on igat muud moodi ka. Üldiselt ma saan aru, et allakolmekümnesed (suur osa Minu-sarja autoreist on vist napilt üle selle piiri) on veel liialt kogenematud, et oma elu omatahtsi seada, ja ülekuuekümnesed võibla vanadusest väetid või vanades eelarvamustes liialt kinni. Aga vahepealne seltskond peaks ju olema võimeline oma töö ja armastusega looma endale ja oma perele õnneliku elu. Tervendama ennast, oma suguvõsa, hoiakuid, mustreid, toetama oma laste arenguteed. Võibla see ei ole nii lihtne, aga ma olen kindel, et Eestis on tuhandeid emasid nagu mina, kes keedavad oma lastele hommikul armastusega putru ja saadavad nad palvega hommikul teele. Ja leiavad aega, et neid nende ettevõtmistes toetada. See võibla tundub kuidagi igav ja tavaline. Pole kõnet väärt. Me lihtsalt ei ole harjutanud end seda märkama. Iseennastki võibla mitte.

Minu elu ei ulatu kaugele pere piiridest välja. Ja need on ikka üsna rohujuuretoimetused. Umbes, et perepiiride ajutised laiendused, kui haardejõudu üle jääb. Aga ma usun, et need väikesedki argised toimetused on vajalikud, et muuta meid ümbritsev keskkond meeldivamaks elupaigaks võimalikult paljudele. Meie armastus ja töö saavad iga päev muuta meie lähemat ümbrust paremaks paigaks ja see paremolemine laieneb järjest kaugemale. Peaasi on hoida usku endasse.

*Petrone Prindi raamatusari, mille autoriteks on eestlased, kes on pikemat aega kusagil võõrsil elanud ja jagavad oma kogemusi sellest maast; kirjutajateks näivad olevat pigem noored naised.

TJT

4 kommentaari:

killuke ütles ...

Mulle on alati meeldinud Sinu mõtted ja heietused, ka seekord, mis sest et olen üks Minu-raamatu autoritest ;) Ma ei kuulu küll nende tavapäraste noorte kirjutajate hulka. Mind ja mu kaasat viisid Eestist ära teised põhjuses, kui kodumaa veel ikka teise võimu all. Aga me pole kunagi maha matnud mõtet tagasi tulla. Miks me muidu oma elamist Eestis soetama hakkasime... Peaaegu et oleks juba tagasi olnud, kui ma poleks raske südamega otsustanud, et mu nooremal lapsel on siiski parem siia jääda, sest nii saab ta parema ning tugevama hüppelaua edaspidiseks (gümnaasium ja isegi kõrgkool ei ole ta jaoks maha kirjutatud). Ta poleks vastu pidanud sealsele karmimale "olelusvõitlusele" praeguses koolisüsteemis, nii oma kehvema eesti keele kui düsleksia pärast, eriti veel kui ta tuleb kohalikust tavalisest koolist, kus sarnaseid probleemseid lapsi "ei kanta maha" vaid neil on samasugused võimalused (ning lisaks eriabi koolipäeva jooksul) kui teistel. Samas olen veendunud, et Eesti liigub selles suhtes ka ainult paremuse poole. Lihtsalt võtab aega natuke. Ma annan ka aru, et kui mu laps oleks Eestis sündinud ja elanud, siis oleks palju kergem sealse süsteemiga algusest peale kaasa minna, kui viia ta nüüd "poole pealt" keskkonda, kus sarnastele lastele viltu vaadatakse, oleks lapse jaoks raske muutus (nii nagu üks Eesti õpetaja minuga kogemusi jagas ning kasutas sõna "düsgraafik" sõimusõnana, kui kirjeldas klassi olevad kehvi õpilasi...) Olen siiski optimistlik (või idealist) ja olen veendunud, et selline suhtumine muutub. Peab ainult aega andma.

Ma olen ka paljude omasuguste hulgas kuulnud arvamist, et Eestisse ei saa minna, sest seal eeldatakse mingit oma taset, kuidas elu elada. Milline on sinu elamine, auto, viimane tehnika... Olen mõttes need kõik kõrvale heitnud ning tunnen, et suudaks elada täpselt Sinu moodi, just nii nagu mulle meeldib, hoolimata sellest mis mõni kõrvalt võib arvata. Olen ka vahel mõelnud, kas oleksin samasugune, kui ainult Eestis elanuks. Kui palju on mõjutanud elu mujal. Teisalt pole me siin ka väga "normaalsed", sest ei aja viimast taga, ning ei püüa end näidata parematena kui oleme.

Võin vabalt öelda, et elu on igal pool lõpuks sügaval tasandil sama. Esimene vaimustus uuest kohast-riigist kaob ehk poole aastaga. Töö-kodu-lapsed-kool-jne rutiin on lõpuks ikka rutiin, millest ei saa kusagil eemale. Aga oma rahva hulgas, sugulaste-sõprade keskel tuttavas keskkonnas on kindlasti lõpuks palju kergem!

iibis ütles ...

Väga hea tekst pühapäevasel hommikul lugeda!

Miks minnakse ära - eks sageli kuhjuvad eraeluslised ja eneseteostuslikud põhjused, ma arvan. Aga seda, et siinne elu on üks pidev kombineerimine hakkamasaamise nimel, vähemalt kui lapsi on mitu, tunnetan küll ise iga päev. Ühest küljest see ajaresurss, mida iseendale justkui ei jagukski (ning kui seda võtan, tunnen süümepiinu). Aga raha ei ole kah liiga väike argument tegelikult. Kuidagi nõutuks teeb, kui viiendik õpetajapalgast kulub ühekordse hambaarstikäiguga. Üksikema vist ei saakski endale seda lubada.

Ise loen samuti parasjagu "Minu Horvaatiat" - seal oli ju minek mujale ajutine. Tegelikult maailmapildi mõttes soovitaks ka enda lastel - kas õppida või teha tööd või lihtsalt rännata ja vaadata - ja millal siis seda veel teha kui alla-kolmekümnesena. Maailmapildi kitsus on mu meelest üks ühiskonda kõige enam oma naba vahtima innustavatest teguritest.

Seesama oma naba vahtimine on seotud ka paljude noorte minekuga - siin kardetakse kõike, mis seniseid struktuure võib raputada ja vanade olijate äraolemist takistada. Selline jäänuk "jaga ja valitse" kolhoosiesimehementaliteedist. Ja probleeme tõstatada eriti ei juleta, sest kõik on omaenda koha kaotamise hirmus. Seda olen ma viimasel ajal tõesti sageli märganud, et inimesi juhib hirm kaotada tööd. Ja nii ollaksegi valmis pigem hoidma oma arvamus enda teada ja toetama sellega omakorda stagneerunud süsteemi. Nii et need, kes lähevad mitte maailamavastamise lustist, vaid harituna, kvalifitseerituna ja päriseks, on sageli ka need, kes ei ole hästi nõus olema mutrikesed "jaga ja valitse" süsteemis.

Laps Eestis ütles ...

Aitäh, Killuke ja Iibis
Nojah. Heietuse ülesriputamisest ei möödu paari tundigi, kui juba on kommentaariumis ilmne tõend, et asjalood on ikka kuidagi teisiti ka. Jah, Killukese oma lugedes tunnen ma ise ka, et sellel lapsel on rõõmsam ja rahulikum üles kasvada tervete ja armastavate inimeste hulgas. Ja et see meie ühiskond ei ole võibla valmis selliste olukordadega tasakaalukal viisil toime tulema. Eks ma tea sinnakanti lugusid oma tutvuskonnast ka. Nt kuidas üks pere rääkis, et nemad püüavad oma perega oma kehvakest tavalasteaeda tervendada, aga ikka laste haigetsaamise hinnaga. Ja nii me kasvatame üles uue põlvkonna haigeid inimesi. Ei saa ju minna kooli-lasteaeda ja paluda, et andke meie lapsele selline õpetaja, kes oskab kõiki tülikaid olukordi armastusega lahendada.

Kanada Minu-raamatut ma pole juhtunud eemaltki nägema. „Minu Soome“ ja „Minu ugri-mugri“ meeldisid väga – kui küpsete inimeste rikaste kogemuste ja sisuka maailmavaate jagamised. Nooremate inimeste suhted iseenda ja maailmaga on palju segasemad (aga eks need lood või teistmoodi huvitavad olla, ma vahel ikka vaatan; seda vaatan ka, et ma positsioneerin end keskealiste hulka). Palju jama juhtub selle suhtumisega, et maailm on paha. Inimesed jätavad end abituteks ohvriteks ja polegi kangelast, kes neid aitaks.

Mina olen muide ka Eestist ära putkanud, tülikate tunnete pärast, mis üks lähisuhe minus välja tõi, üsna samamoodi enda eest pakku, nagu need noored Minu-raamatute autorid. Aasta hiljem mahtusime selle mehega jälle ühes linnas elama ja vahel on tõesti hea asju suurema vahemaa pealt vaadata. Praegu võin öelda, et need olid minu tülikad tunded ja keegi pole midagi halvasti teinud. Nooremas eas ei tundu see alati nii selge.

Jah, mulle tundub ka väga hea mõte kasvõi noorena ja natukenegi kusagil mujal olla. Inimene hakkab teises keskkonnas ennast ja maailma avaramalt mõistma. Ja mõnes mõttes ma saan täiesti aru, et kui mujal ongi tõesti parem - olgu siis eneseteostuse või üldise keskkonna pärast, siis ongi loogiline, et minnakse. Aga see ikkagi tundub valus - ja kuidagi vale. Mulle tundub see kuidagi loobumisvõiduna. Aga eks ma selles olukorras valiks ise samamoodi, oma särk on kõige ligem.

Diktatuuride sünd on just sellest alguse saanudki, kui rahvast valitseb hirm. Jah, minus on ka palju hirmu. See tuleks ära muuta (tehtagu!) :-)

Laps Eestis ütles ...

Neil teemadel mõtiskledes jõudis minuni selline tekst Lähis-Ida poliitilisest ülestõusust.

http://www.valgusekoda.ee/Erinevad-teemad

Orjusest vabanemise aeg on käes, kõigepealt puudutavat see läänemaailma naisi.

Ja ligikaudu samal ajal sattusin lugema ka ajaleheteadet, et president Ilves kannab kollast linti röövitud jalgratturitele tähelepanu toomiseks. Mõtlesin, et mis värvi linti peaks kandma, et tuua meie kollektiivsesse teadvusse ja tähelepanusse meie orjastatud / ise end orjastanud (?) naiste ja sedakaudu ka laste olukord.
Noh, linte kandma mina ei hakka. Aga ma püüan end vabastada. Kasvõi enda pärast.