kolmapäev, 29. detsember 2010

Ilmar Tomuski lasteraamatud


Ma väga hästi enam ei tea, mida meie vanem laps loeb. Kooliväsimust puhkab ta välja raamatusse sukeldudes. Ja raamatuid kulub tal nii palju, et ma pole nendega enam eriti tuttav. "Karlssoniga" läks tal vist kolm päeva, aga enamik tänapäevasemat kirjavara on hästi suures kirjas ja rohke tühjaga kaunistatult toekale paberile pandud, nii et nende paksudegi raamatute peale kulub vähe aega. Aeg-ajalt käime raamatukogus ja laenutame väiksema virna lastekirjandust, sealhulgas uuemat. Ja mõne päeva pärast on see läbi loetud.

Aga millest ja kuidas need raamatud kõnelevad? Praegu võtsin end kätte ja lugesin ühe raamatu läbi. Ilmar Tomuski "Veli Johannese", mis jutustab 14-aastase poisi elust. Kuivõrd autor on tuntud keeleinimene, torkab kõigepealt silma mõnus, rikkalik ja noortepärane keel. Aga minu rõõmuks ei jää lugu sellest sugugi maha. Igas novellilaadses loos on mõnusaid arenguid ja tore puänt. Lapsevanemana rõõmustan eelkõige väärtuste üle, mida selle raamatu kaudu vahendatakse. Peategelane on igati eeskujuvääriv, aga samas oma inimlike puuduste tõttu mõistetav poiss, kes tekitab soovi ja võimalusi samastuda. Tänapäeva teismelistest poistest suuremat teadmata, tundub loomulik ja eluline see kõik (teemadeks on mh ka igihaljad vanemate kasvatamine ja õpetajate narrimine, aga rõõmsal viisil, mis ei satu kordagi minu taluvusläve lähedale.) Ja hästi eluterve. Oh kui mõnus on lugeda midagi positiivset ja jaatavat (probleeme on, aga neid on võimalik lahendada tänu enda sisemistele varudele).

Raamatukogus lappasin ka kirjanduslikus mõttes suurepärast tõlketeost "Kolmteist põhjust", mis jutustab üsna haaraval viisil koledast ameerikamaa elust ja mõtlesin, kas see oleks teos, mida ma oma lapsele soovitaksin (teemaks lapse enesetapp ja selle põhjused ja tagajärjed). Et kas sellist maailmakäsitlust tahaksin talle pakkuda? Pigem ikka rõõmsamat. Rõõm ja lihtsus on märgiks, et ollakse õigel teel. Tomuski raamatutes oli mõlemat (nelja-aastasele tuli küll palju intellektuaalsemaid asju ära seletada, sest tema sõnavara veel ei küüni kõike mõistma ja paljud täiskasvanule mõistetavad sisukäänud jäid talle hämaraks.)

Lapsele meeldis "Veli Johannes" kolmest Tomuski lasteraamatust kõige vähem - ja ma arvan, et "viga" oli lihtsalt talle kui väiksele tüdrukule arusaamatus keskkonnas ja võõrastes teemades - palju samastumisrõõmu ta sealt just ei leia, aga meeldis talle ikkagi. Lihtsalt hästi kirjutatud raamat sobibki lugemiseks paljudele. 10-15aastastele poistele võiks see olla eriti soovitav (aga jumala pärast mitte kohustuslik!) kirjandus.

Tomuski "Parakatku" kirjeldab sobival viisil maaelu, mida meie laps idealiseerib, ja "Tere, Volli" on Johannese väikevenna elust - siin võib näha paralleele meie väikevennaga. Neisse pole mina sisse vaadanud, aga küllap on hääd.


Hiljem lisatud. Lugesin nüüd Vollit ka, toimekast kuue-seitsmeaastasest poisist, kes oma katsetustega vahel kahjurit paneb (valab emale ostetud lõhnaõli kraanikausist alla, segab kodu puhastusvahendid kokku, paneb videomakki moosi) ja vahel asju ka parandab või eimillestki midagi valmistab (toimiva tuulelohe). Loen endamisi ja imestan, et kus selle lapse vanemad küll on. Lähevad hommikul tööle ja jätavad lapse omapäi koju. Et kuidas ta siis lasteaeda saab? Poiss on loomulaadilt meie pojaga paljuski sarnane, nii et eluline kuju.

Aga mina suhtlen lastega igasugu teemadel, et milleks asju kasutatakse ja mis on raiskamine näiteks. Ja eriti sellest, mis on ohtlik. Meie poeg teeb ohtlikke katsetusi. Juba sellepärast ma ei jätaks teda üksi koju. See raamatupoiss teeb oma tükke ja vanemad ainult noogutavad, et mine nüüd magama või aitab küll. Või vaaruvad rohelise näoga voodisse. Aga selgitustele ei mingit viidet.

Ja siis mõtlen, et kas mina püüan lapsi liialt mõjutada, õpetades juba kaheaastasele, et kraanist niisama vett joosta on looduse jõu raiskamine ja et see on mingi nt koonerluse ingramm, mille ma oma esivanematelt kingiks olen saanud.

Nõus, et ma võiksin poisi katsetuste suhtes rahulikum olla. Aga no mingeid piire ikka peetagu. Seda raamatut ma pojale küll niisama kätte anda ei tahaks. Aga koos lugemiseks ja arutlemiseks vist kõlbab. Kuigi jääb mure, et ta saab sealt uusi ideid, mille elluviimise tagajärjed küll kedagi ei rõõmusta.

Veel hiljem lisatud. Lugesimegi koos läbi. Pojale väga meeldis. Ja arutasime kohe mitu päeva nende asjade üle järele - ta on neil päevil hästi mõistlikus ja armsas meeleolus olnud. Vahest on nii kõige parem. Kuigi see kahtlus ikka kripeldab, et kust läheb mõistliku piiramise piir. Ma naudin teisalt raamatu-Volli toimetamise vabadust ja täielikku hirmu puudumist. See on väga eluterve ja -jaatav.

"Parakatku" on juba raamatukokku tagasi viidud. See oli tütre lemmik neist kolmest.

TJT

4 kommentaari:

ritsik ütles ...

mulle ka Johannes meeldis ja 11aastasele pojale ka. Poistele on raamatute leidmine hoopis raskem kui tüdrukutele, kes selles vanuses huvituvad juba armastus- ja suhtelugudest..

Laps Eestis ütles ...

Jah, küllap vist tõesti on poistele huvi pakkuvaid raamatuid raskem leida, kuivõrd nad on enam tegemisele kui kuulamisele orienteeritud (meil vähemalt).

Sobivat ja head asja on tegelikult ikka raske leida. Ja tõeliselt hea asi meeldib selles vanuses nii poistele kui tüdrukutele. Aga igasugu keskpärasust on alati rohkem kui tippe.
Meil oli varem tütrele raamatute leidmisega ka tükk tegemist, enne lugemaõppimist oli ta väga valiv. Eks ta valiv ole nüüdki, aga valib pigem ise ja mina võin lihtsalt soovitada, vahel loen mõne lehekülje ette ka, et teda üle künnise aidata, näiteks "Lassie tuleb ikka koju" avaneb aeglaselt ja raskepäraselt, aga meeldis talle väga hästi.
Seepärast käin raamatukogus lappamas ja sobivat otsimas.

Mis need head raamatud on, mis teie peres on sobinud? (Äkki meie tütrele meeldiks ka.) "Harry Potter"? Kas pojal on muinasjuturaamatute aeg juba läbi? Meie kaheksane tütar loeb veel palju muinasjutte, sealhulgas neid kaasaaegseid, nagu Aino Perviku ja Piret Raua omad näiteks. Karlssongi oli alles hiljuti, varem ei meeldinud. Mark Twaini ma oma tütrele (veel) ei pakuks ja Agu Sihvkat ka mitte eriti. Aga ise olen neid lapsena lugenud. Tüdruklapsena, ja käis kah.

Anonüümne ütles ...

Kui need juba loetud, soovitan ka Lõpuaktust. See räägib küll sellest ajast, kui Johannes juba põhikooli lõpetab, aga tegelikult meenutatakse Volli ja Johannese vanu vigureid selle taustal, kui direktor volli poolt "toimetatud" aktusekõnet ette loeb.

Laps Eestis ütles ...

Aitäh, loen huviga või laenutan tütrele!