Õnnest

Pere ja kodu septembrinumbris oli lugu sellest, kuidas lapsed oma vanemate õnnelikkusele halvasti mõjuvad. No et põhjustavad koledasti stressi ja olmeasjandusega tegelemist ja õnnelikolemiseks esimese hooga nagu väga aega ei jäävatki. Alles pärastpoole ehk. Samas jälle lapsesaamist ei kahetsevat suurt keegi, küll aga kahetsevat paljud, kes lapsed saamata jätnud.
Ma saan sellest niimoodi aru, et lapsed peegeldavad meile väga tugeval viisil meie oma puudusi tagasi ja neid ju küll näha ei tahaks. Mina olin enne lapsi endast tõesti paremal arvamusel, mul polnud varem lihtsalt põhjust oma puudustele otsa vaadata (tavaelus ajab asja ära). Nüüd pean endalt sageli küsima, miks see või teine lapse käitumine mind nõnda ärritab, häirib, rahutuks teeb - homod ja moslemid ega ka ametnikud või valitsus ei ole mind seni kuigivõrd häirinud. Neid asju, millega lapsed mind häirivad, on palju. Tasakaalukuseni on mul veel pikk maa.
Samas mina ilmselt teadlikult tahan seda teed käia. See lihtsalt on põnev, kuigi muidugi ka tülikas. Pärast rahunemist olen lastele siiralt tänulik, et nad on taaskord millelegi mu tähelepanu osutanud. Just tänu neile olen otsinud ka targemate juhatust. Ja saanud ka seeläbi imelisi kogemusi.
Rääkimata sellest, et ma arvan, et iga hooliv lapsevanem on sügavalt nautinud hetki lapsega. Lapse naeru, kallistusi, väikseid avastusi, ühiseid toimetamisi või lihtsalt koosolemist. Ma arvan, et need on sügavalt õnnestavad hetked ja igaühe võimuses on igapäevaselt keskenduda pigem heale.

Nojah, eks mul ole võib-olla mõne teise asjaga vedanud ka. Head inimesed aitavad mul olmemajandusega tegelda - mulle tõesti oleks vastumeelt ja stressav kogu riideasjanduse poest kokkuostmine (ja see oleks eesti tavapoodidest ka jube kallis). Targemad inimesed juhatavad ja annavad nõu.
Kodutööd võivad muutuda tüütuks, aga ka neis võib midagi rõõmustavat leida. Mina näiteks armastan pesu nöörile panna värvi ja suuruse järgi sortides. Nii et pärast on ilus silmale vaadata. Kui sellest mingit kasu pole, teeb see rõõmu ometi. Ja mulle meeldib, et söögitegemise juures saan mina valida, mida ja kuidas teha. Ja ma olen lõpuks ometi õppinud koristamist nautima.
Neid asju, mis õnnelikuks teevad - kui seda nii võtta, on koduses elus ikka täitsa palju. Rääkimata mingist erilisest väärtuslikkuse tundest. Ma arvan, et lapse kasvatamine on üks väärt amet ja see, kui üldse miski, teeb mind õnnelikuks küll.

Hiljem lisatud. Pärast võimuvõitluse teema üle järele mõtlemist olen päri, et lapsed toovad näiliselt kaasa jamasid ja justkui vähendavad õnnetunnet. Aga mina mäletan seda tühjusetunnet ka, mida ma tundsin enne lapsi. Selle kohta ütles küll keegi kunagi, et kui ma vajan lapsi enda õnnelikuna ja väärtuslikuna tundmiseks, siis tuleks mul tegelda enda õnnelikuks- ja väärtuslikukstegemisega ilma lasteta, et mitte lastele mingit nö ema õnnestamise kohustust peale panna. Põhimõtteliselt päri, aga võib-olla saab olla laste pärast õnnelik ka neid selle kohustusega segamata?
TJT