Emapiimaga

Mõni tubli noor ema kasutab imetamise aega raamatute lugemiseks. Ühele meeldib ilukirjandus, teine kasutab muust tegevusest vaba aega oma magistritööks. Titaemal on ju nii vähe aega iseenda jaoks. Imetamise ajal kõrvaliste asjadega tegelemine ei tundu mulle aga mõttekas lapse arengu seisukohast.
Kui meie esimene laps oli väike, keeldus ta rinda võtmast, kui ma üritasin lugeda. Küsisin targemalt inimeselt järele, mida teha. Sain nõu keskenduda imetamise ajal ainult imetamisele. Vaadata aknast välja või mediteerida on üsna hea, aga lapsele mõelda ja parimaid tundeid tunda veel parem. Imetamine on ainukordne võimalus ümbritseda ja täita oma last parimate mõtete ja tunnetega, mis elus leida. Tilluke laps on nagu käsn, võttes infot kõigest, mis tema ümber, ja nii ka toitub kogu oma olemusega - jäägitult.
Parematel päevadel meeldis mulle keskenduda suurele valgusele ja kujutleda, et see voolab läbi minu ja piima lapsesse. Ja tunnetada ja kogeda seda valgust. Seda valguse vahendamist mul meeldib kujutleda ja kogeda muudes olukordades ka. Midagi sellist, mille nimel tasub elada - minu meelest. Ja see mälestus aitab läbi teiste, paratamatult kehvemate päevade ka.
Steineri järgi peaks last rinnaga toitma 9 kuud, minu arusaamise järgi just selle pärast, et ema tunde- ja mõtteelu puudused ei pääseks last liiga sügavalt mõjutama. Kõik, mida laps esimesel kuuel eluaastal kogeb, läheb hilisemate uurimuste järgi tema alateadvusse ja hakkab sealtkaudu inimese elu valitsema. Neid aegunud elu ja edasiminekut mittetoetavaid mustreid on pärast sealt vaevaline muutma minna.
Rinnapiim koosneb peamiselt veest ja veel on imeline võime kõike salvestada. Meie tunded ja mõtted lähevad seega sinna nagunii, parem siis olla juba teadlik ja teadvel, mida me oma laste toidu sisse paneme. Toidame tema keha kõige parimaga ja ühtlasi tema vaimu ja sisemist olemust valgusolendina.
Ega siis asjata öelda mõne inimese kohta, et ta on midagi juba rinnapiimaga teada saanud või kogenud.
Sarnasel teemal: koostegemisest ja toidukeetmisest.
TJT