Mõnikord mõni asi häirib mind. Nt see, kui palju on virisemist. Kui keegi hakkab midagi tegema, on tal varsti kallal punt virisejaid, kes ütlevad, et ei, mitte seda, ei, mitte nii. Valavad oma virisemisega endast negatiivsust välja ja kui tegijad küllalt osavad pole, siis nemad oma virisemisega üle. Mul on vahel tegijatest päris kahju kohe. Mis ei tähenda, et ma ei arvaks, et asju peaks läbi rääkima, või tahaksin õigustada teerullimeetodit, millega Eestis vahel asju aetakse. Aga ma vist natuke saan sellest teerullist aru. Kõiki virinaid kuulama jäädes ei saaks iialgi midagi tehtud.
Vähemalt koduelus küll. Kui laps midagi kaebleb ja viriseb, siis ma püüan aidata tal aru saada, mis on tema selle hetke vajadus, ning suunata ta midagi tegema. Nt äsja segas poeg mul taigna kokku. Ja virinad ununesid sinnasamasse. Pärast töö lõpetamist siirdus ta oma mänge mängima ja rahu on majas. Praegu täiendab õe eilseid voolimistöid*, on loominguline ja rõõmus. Ja ma veel jõudsin teda kiita, et näe, kui tubli abimees sa oled, ma jõudsin selle ajaga niipalju teisi köögitöid teha. Poeg oli ka rõõmus, et ta on tubli abiline (ja taignasegamine talle lihtsalt meeldib - ta teeb seda hoolega, pikalt ja põhjalikult ja selle ajal jõuab mõndagi muud teha).
Ma arvan, et hea teo nähtavaks tegemine on sama oluline kui kehva teo pealt kõrvalejuhtimine. Nii ma püüan teadlikult lastes head suurendada ja seda, mis ei meeldi, vähendada.
Ja endaga sama lugu. Kui ma näen, et siitkandi tänavad on koristamata, siis ma püüan oma sisemise kaebluse maandada enda tänavalõigu koristamisse. Ja võib-olla peaks ka linnaosavalitsust kiitma, et munitsipaalpargid on alati heas korras. Vähemalt võrreldes eramajaomanikega küll.
Kui kogu virisemiseks kuluv energia suunata olukordade lahendamisele, parandamisele, leevendamisele, elaks me varsti hoopis teistsugusel maal. Mina annan selleks oma jõukohase panuse, püüdes enda virinatega toime tulla ja juhatada oma lapsi endaga toime tulema.
* Kui Sa oled mures, et mis küll tütar sellest koolist koju jõudes võiks arvata, siis temaga on ka korras. Ta ei tahtnud eile enda plastiliinikarbist plastiliini võtta ja voolis seepärast venna karbist - tehes kõik meisterdused temale. Selline väike naiselik kavalus, aga kõik on siiamaale rahul. Tütar sellega, et sai meisterdada, aga enda karp on puutumata. Poeg sellega, et talle tehti ilusaid loomi ja inimesi, ja õde mängis ka nendega temaga koos. Mina ka. Tore ju, kui lapsed saavad omavahel asjad aetud ja kenasti koos mängivad (ja mulle meeldis ka neid loomakesi teha).
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar