ÜKT

Lapsel oli kodutööks oma kooli kohta lugusid koguda. Sellest oli juba mitu nädalat varem teada antud ja mina, kes ma olen sama kooli lõpetanud, pingutasin, et midagi sobivat meenutada.
Ma arvan, et laste maailm peaks olema pigem hea ja ilus ning neile suunatud lood hoidma väärtusi. Eriti oluline, et nad saaks oma kooli heaks kohaks pidada. Mu isa õpetas kunagi, et tuleb valida töö, mida armastad, sest tööl veedad sa pärast suurema osa oma elust ja parem, kui seal oleks tore. Tundub mõttekas siiani. Nii ma siis pingutasin mingit sobivat lugu otsida ja mu sama kooli lõpetanud õde niisamuti. Leidsimegi midagi, kuigi väga kerge see ei olnud.

Küsisin siis koolivennalt isalt ka. Temalt saime kohe õige mitu õige head lugu. Ja ühtlasi avanes mulle ka selle kodutöö mõte laiemalt. Üks mu isa lugusid oli ühiskondlikult kasuliku töö tegemisest. Vanasti oli ju kõigil kohustus teha mingit üldkasulikku tööd nooremates klassides kahe, hiljem kolme tunni eest nädalas. Ja minu isa ajal oli see veel täitsa sisukas, lapsed otsisid endale ise tööd kooli raamatukogus uusi raamatuid tembeldades, talvel liuvälja rookides ja muidugi vanapaberit ära viies.
Minu ajal hakkas ÜKT juba paberlikumaks minema – või sellised on minu mälestused, kes ma olin mures, kuidas need vajalikud tunnid täis saada ning harjutasin kohati tundide kombineerimist. Aga nõrgalt mulle ikka jõudis kohale, mis tunne ja tähtsus võib olla teiste teenimises. Ma olin näiteks uhke enda palistatud kardinate pärast.
Kooliaias töötamine oli samas minu ajaks juba alla käinud, ükski täiskasvanu selle juhendamist tõsiselt ei võtnud ja nii lapsed järel. Varsti kadus ka kooliaed koos suvise kooliaiatööga. Samas kadus sellega ka suur osa väärtuskasvatusest, mis oligi selleks ajaks juba kõvasti alla käinud.
Praegu on selle viimasega vist veel nõrgemad lood. Kui mõni kool korraldab heategevusliku koogimüümise, siis on sellega juba meedia tähelepanu loota. Samas oleks põhikooliaeg paras aeg sedasorti tegevustega tutvumiseks ja alustamiseks. Lastel on ju meeletult palju energiat, mis parema kanali puudusel läheb lollusi tegema. Aga neil on vaja täiskasvanud juhendajat ja kust neid praegusel ajal võtta? Õpetajad on niigi ülekoormatud.

Neil päevil oli ka Postimehes üks lugejakiri, mis pakkus, et ülikoolides võiks olla heateo kursus. Et kuigi mõni kombineeriks oma töötunnid kuidagi täis, teeks osa inimesi kindlasti ka midagi kasulikku ja head. Ma olen sellega täiesti päri. Ma arvan, et inimene tunneb end õnnelikuma ja täisväärtuslikuma ühiskonna liikmena, kui ta mingi osa oma energiast ja ajast pühendab mingite heade asjade tegemisele – ja kuna valdkondi ja võimalusi selleks on lõputult, saaks nii ka Eesti palju paremaks kohaks.

Kuidagi peaks selle tänapäeva lasteni ka viima. Aga vat mina ei julge küll pakkuda, et ÜKT tuleks taastada. Praeguses ühiskonnas laialt levinud mentaliteedi pealt tabaks seda vähemalt ideelises plaanis läbikukkumine.
Või äkki ma eksin? Äkki see, mida me arvame end Eesti ühiskonnast teadvat, on ainult kiunuva meedia äpardunud sünnitis? Äkki me tegelikult oleme toredad, ausad, hoolivad, koostööaltid ja head (ja meedia räägib põhiliselt sellest, mis toimub mõnel ruutkilomeetril Tallinna kesklinnas)? Eks teod näita, kes me tegelikult oleme.

Hiljem lisatud. Keegi saatis mulle täna selle video. Teemaks siis tee Sulle tehtud heategu kolmele inimesele edasi.
Veel hiljem. Ritsiku blogis oli selline idee: (sünnipäevapeo asemel teha väikseid heategusid). Ma usun, et see toimib. Väga hea on olla, kui selliseid asju teha, pigem küll paar tükki nädalas kui 38 ühel päeval oleks minu eelistus. Ja koos lastega.

Tükk aega hiljem. SINA-noored on algatus, mis tegeleb 13-19-aastaste noorte sotsiaalse ettevõtlusega.
TJT