laupäev, 14. november 2009

Munev kukk ja taksikass

Paar päeva tagasi joonistas poeg ilusa kana, munad kõhus ("see suur muna on õde ja see väike muna olen mina"), aga nimetas selle siis kukeks ümber ja tegi talle pika saba ja eriti uhke harja. Õde arvas selle peale, et see on paabulind.
Täna mängis poeg, et ta on isakotkas ja tegi endale teki alla pesa. N-ö läks muru alla. Kaevas endale koopa ja pani muru peale. Tahtis mõnusasti muru all olla see isakotkas, aga hiired tulid segama – õe käed, kes teda kõdistama tükkisid. Isakotkas oli hiirtega hädas. Tuletasin talle meelde, et kotkad ju söövad hiiri ja sellest murest peaks kergesti lahti saama. Selle peale ütles ta, äh, ma olen parem taksikass.
Nii nad meil mängivad. Ja mina ühelt poolt naudin poja loovust ja põnevaid üllatavaid kujundeid, teiselt poolt jälle... hm. Ühel päeval tuleb kindlasti keegi ja ütleb, et kuidas sa siis ei tea, et isaslindudel pole mune kõhus ja kõik need teised asjad. Mina ütlen neid asju natuke ka, aga mulle sobib, et nad niimoodi mängivad. Et vähemalt mängus võib kõik olla võimalik. Tal on veel nii vähe aega jäänud neid mänge mängida, enne kui päriselu asjalikkuse terror tast üle sõidab – nagu meist kõigist. Teaduslik põhjendatus ikka ennekõike?
Tegelikult me tahaksime lennata ja oma unistusi teoks teha, aga selleks peab kõigepealt neisse uskuma.
TJT

6 kommentaari:

Oudekki ütles ...

Minu arvates seni, kuni laps teeb mängul ja tegelikkusel vahet, ongi kõik hästi. Mäng ongi ju fantaasialoome, mitte tegelikkuse täpne jäljendus. Seega, mina arvan, et nii ongi hea, et vanem natukene kõrvalt räägib asju, aga õhutab, et mängus on kõik võimalik.

Meie ka mängisime, et oleme uurimisretkel teisel planeedil :)

Laps Eestis ütles ...

Iseenesest päri. Aga ma polnud sugugi kindel, et meie kolmene linnalaps teab, et päriselus ainult kanad munevad. Või mis puutub kotkaste elupaikadesse, toitu ja eluviisi. Ma vist kotkastest ei ole talle rääkinud ka. Võib-olla ta on kusagilt midagi kuulnud. Lõpeks olen minagi elueaeg linnalaps olnud ja paljud teadmised on puhtteoreetilised.
Kui ma hakkan seda teadusliku kallakuga juttu mängu kõrvale rääkima, rikun mängu ära. Nii et ma väga ei räägi ka. Ja ammugi ma ei tea, mida ta päriselt arvab, sest tema elus ei ole mäng ja päriselu sugugi nii selgelt lahus.

Anonüümne ütles ...

Muretsed selliste asjade pärast??? Vahet pole, mida rääkida, peaasi, et tore on, küll lasteaiad, koolid selle nn õige tarkuse pähe panevad. Mingi teooria järgi on ju ka kaks korda kaks viis, mitte neli.
Võib olla siis kui surmast juttu tuleb, siis peaks mõtlema ja tunnetama mida rääkida ja ka situatsiooni ja konteksti arvestama, kus laps parasjagu on.

Laps Eestis ütles ...

Tegelikult ma muretsen selle pärast, mida kõrvalised inimesed tulevad ja ütlevad. Hästi palju on lõhkuvat ka heatahtlikelt inimestelt - vähemalt meie laste keskkonnas. Ja kuivõrd need minu jaoks täiesti valed laused tulevad just soovist midagi head teha (laps õigele teele juhatada), siis on nendes olukordades väga raske teha midagi selle hoobi pehmendamiseks.
Jah, ma tunnen soovi oma lapsi selliste rünnakute eest kaitsta. Iseasi, kas oleks vaja või kas see üldse võimalik on. (Mina pooldan minimaalset sekkumist lapse maailma, nii et selles mõttes ma tahaks tõesti tegutseda, kui tunnen liigset sekkumist.)
Ja kirjutan ka neist asjust lootuses, et teisedki head inimesed võiks enne järele mõelda, kui lähevad lastele oma maailmatõdesid peale suruma ja neid mõnda kaudu madaldama. Ma saan ju aru, et enamikul inimestest pole praegu väikseid lapsi või pole sidet oma lastega, sest kõik muu on tähtsam. Aga ka rumalusest sündinud kahju on ikka kahju. Nii ma seda tunnen.

Surma teemaga meil probleeme pole olnud. Võtan seda ise elu osana ja nii olen ka lastele tutvustanud: see kuulub kogu elava looduse juurde (suurem laps on ka matustel käinud, väiksem ainult surnuaial). Sellel teemal kõrvalised täiskasvanud pole seni tülitanud.

Anonüümne ütles ...

Mõnes mõttes on ka ju hea, et erinevad inimesed erinevat juttu ajavad ja oma tõde taga ajavad. Arvamuste paljusus, eks lapsedki saavad aru, et kellegi pole nn viimase instantsi tõde ja teevad asjadest omad järeldused, peaasi, asi mänguliselt käib. Saab ju neile hiljem selgitada ja koos arutada näiteks, et mikd üks tädi nii mõtles ja teine hoopis võibolla teisiti arvas.
Küsimus, kas sa oma lapsi leeri kavatsed panna?

Laps Eestis ütles ...

Alla seitsmeaastased lapsed võtavad kõik mõjutused väga otse ja valimatult vastu. Seepärast ma sooviks küll filtreerida seda, mida ja kuidas nad kogevad, sest kogetu hakkab nende edasist elu looma viisil, mida nad ise tükil ajal pole võimelised mõistma.
See arvamuste paljususe teema, millest Sa kirjutad, kehtib minu jaoks vanuses 10+. Siis, kui isiksuse põhituum on paigas, on tõesti hea kohtuda erinevate vaatenurkadega, kui neid väga peale ei suruta. Esimesed seitse aastat võiks laps kogeda peamiselt headust ja nii vähe piiranguid, kui iganes võimalik.

Mis leeri puutub, siis sedasorti valikuid mina nende eest teha ei kavatse. Ma panin suurema lapse kirja kooli usuõpetuse tundi, kus talle meeldib, ja ostsin koju laste piibli, et ta võiks praeguses sobivaimas eas nende lugudega kohtuda. Aga kumbagi peale ei suru (piibel kubiseb koledatest lugudest, ise ka kahtlesin, kas see on talle hea lektüür või mitte). Ta luges raamatu läbi ja võttis sealt enda jaoks, mida vajalikuks pidas. Minu jaoks on kristlus eelkõige ühte sorti inimlik piiratus religioossuse kogemisel. Religioossus on vajalik, aga piiratus mitte. Ma arvan, et usuvabadus peaks kehtima ka kodus oma pereliikmete jaoks.