Nagu näha, on jälle miski püha tulemas. Isadepäev. Ja jälle arvab keegi, et selleks puhuks peaks midagi kinkima. Oeh, kui tüütu. Mitte see, et peab kinkima - meie võtame seda kinkimise teemat täitsa lõdvalt, vaid see, et mingid kaupmehed loodavad, et isadepäev ajab kedagi midagi kinkima ja loodetavasti siis valib nende toote. On ikka tüütu küll see ajupesu meedias.
Enamik täiskasvanud mehi, keda mina arvan end teadvat, ei taha mingeid vidinaid saada ja raamatud ostavad ka endale ise. Mulle on mulje jäänud, et see on meil umbes et täiskasvanud mehe tunnus, et ta ei tunnista, et ta eriti midagi kõrvalist vajaks. Kui miskit maitsvat tehakse, siis selle pistavad nad tänumeeles põske, aga üle selle nagu ei ole mõtet pingutada.
Ja jõulukinkidega suht sama lugu. Võib-olla siin me oleme kuidagi erandlikud, aga meie pere täiskasvanud ei taha vidinaid saada. Mina ka mitte. Vajalikke asju ostame jooksvalt, nii et need on enamasti olemas - ja oodata ju ka ei taha mingit jõulupüha, et saaks vajaliku asja kätte. Pealegi läheb sedasorti pühadepidamine suht kalliks ka. Pärast pühi on mõni asi soodsam ja jaopärast vajalikke asju osta on nagunii mõttekam ja soodsam.
Seda enam, et suur ja hingeline valgusepüha, nagu jõulud minu jaoks on, ei peaks saama lörtsitud millegi kommertslikuga. Mõnusad koosolemised, natuke paremad toidud, konterdielamused ja küünlavalgus on täitsa asjaks. Aga kolateemat ei taha. Tarvilised kingid püüan novembri lõpuks kokku saada, et saaks rahus ja mõnusasti pühi pidada.
Siis on ainult see keeruline olukord, et lapsed ju tahavad asju. Ja neile me ikka midagi kingime. Ja et siis peaks ju endale ka kingid olema, sest kuidagi tobedalt kõlab, kui lapsele öelda, et ma ei tahagi kinki. See on nii rasvaste tähtedega meie alateadvusse tambitud, et kingid ja jõulud kuuluvad kokku nagu sukk ja saabas. Või lausa et jõulud ongi selleks, et kinki saaks. Seepärast on mul ikka hirm ka, et äkki laste kingid saavad liiga magedad. Et mis siis küll saab, kui nad peaks end selle pärast kehvasti tundma, et keegi teine saab uhkemaid. Miks ma ei saa siis lapsele seletada, et sul on tegelikult ju kõik vajalik olemas. Ja püüame pühadeaja elada hoopis selle tähe all, et saaksime palju koos laulda ja lugeda ja meisterdada ja ehk ka koos looduses käia. Ma tundun seda kirjutades siin endale hirmsa anarhistina.
Tipp Ja Täpp
2 kommentaari:
meie peres oli see asjade üleküllus juba ammu teemaks ja siis mõtles välja üks lastest välja isetehtud kinkekaardi.
kinkekaardi sisse kirjutati tegevused mida kingisaajaga taheti teha.
näiteks: luban minna sinuga parki jalutama,
luban sinu eest voodi ära teha
jne jne. /tavaliselt sünnipäevaks nii mitu tegevust, kui vanaks sai/
isale tegime ka, iga laps mõtles paar asja, mida isaga tahaks koos teha.
see oli päris põnev kink ja kingiti palju ühist aega.
mõnus traditsioon oli.
Tore mõte, aitäh jagamast!
Postita kommentaar