Totoro

Käisime koolivaheaja puhul lastega Sõpruse kinos jaapani animet vaatamas: "Minu naaber Totoro". Meile meeldis väga hästi. Armas ja mulle sobivate väärtushinnangute järgi (vabadus, looduslähedus, hoolimine) tehtud ligi pooleteisttunnine film haaras minu ka kaasa. Tegelased on kaks õde, umbes meie laste vanused (neljane ja algkoolilaps) ja karakterid on hästi loomulikud, võiks peagu et meie pere lapsed olla. Vaated on ilusad jaapani maastikud ja muusika ei riiva kõrva. Sisu on sellest, kuidas pere läheb maale elama ja lapsed leiavad hea kontakti ümbritseva looduse ja sõbralike vaimudega, kes neid ka pärast hädas aitavad. Kõik tegelased on head ja üldse ei ole igav (kes küll mõtles välja, et muinasjutus peab olema hea ja kurja võitlus), kurjust esindab selles filmis ema haigus. Mulle meeldis, kuidas film oli ühelt poolt hästi realistlik – nagu päris elu, teisalt fantaasiarikas – lapsed lendasid vaimuga koos kõrgel üle maastiku ja käisid paljujalgse lendkassbussiga reisimas ja vahepeal oli päriselu ja muinasjutu vaheline hämar tsoon – vaimud tantsisid koos lastega seemned tärkama.
Mulle ega lapsele ei meeldinud, et pilt liiga kiiresti vaheldus – isegi kolme sekundit ei püsinud kaader ühe puu või sadava vihma juures, see võttis vahepeal silme ees virvendama. Kümme minutit aeglasemana oleks see film palju mõnusam olnud. Ja lapsele ei meeldinud, et tegelased suu liiga ammuli karjusid. Aga kõik muu meeldis meile mõlemale. Või veidi kurb oli minu jaoks see, et eesti keelt dubleeritud filmi vaatas peale meie veel ainult kolm peret.
See meeldis ka, et film hakkas välja hüütud ajal ning vaatajat säästeti märulifilmide treileritest, mis sageli on nii koledad, et hoia ainult silmi ja kõrvu kinni. Sõpruses selliseid vist ei näidatagi.
Samalt autorilt linastub praegu Sõpruses ka teine film.
Tipp Ja Täpp