Ma olen mõelnud, kas ja kuidas siin blogis kirjutada n-ö negatiivsetel teemadel, nt ebaõnnestunud lasteraamatutest. Kas pigem üldse mitte kirjutada, sest meedia üldise negatiivsuse taustal me ilmselt rohkem halbu uudiseid ei vaja ja ma ei tahaks oma tähelepanuga ebavoorustele jõudu juurde anda. Teisalt on mõni asi, nt kehvad lasteraamatud, reaalsus, miski, mis lihtsalt on. Ja keskpärasus on igal ajal igal pool valdav olnud, nii et see nüüd mingi uudis ka ei ole.
Seekord siis kirjutan. Laps käis vanavanematega raamatukogus ja laenutas sealt "Puru kuningriigi lood". Jõudsin enne last raamatuga lähemalt tutvuda ja mulle see üldse ei meeldinud. Ma oletan, et autor on püüdnud muinasjutu vormi kaasajastada või väljamõeldud tegelasi praegusele lapsele lähedasemaks, igatahes tavapärasemaks teha ja asju teise vaatenurga alt näidata. Seepärast siis kasvatab Lumivalgeke vanaks jäänud lohe jaoks porgandeid, et ta saaks porgandimahla teha ja see võiks ju tore olla. Aga kui printsessi kosilased on kõik eranditult erisorti tropid, siis see enam tore ei tundu. Sest milliseks muudab see lapse maailmataju, kui muinasjuttudes on kõik meestegelased mingid tropid? Lugu on mitut pidi nõrk muidu ka.
Mina olen vist ise muinasjuttude järgi kasvanud, aga elan loodetavasti veel eriti kõrges vanuseski arusaama järgi, et inimestes on alati midagi väärtuslikku ja kaunist. Kui muud mitte, siis on see puhtalt praktiline maailmavaade, sest inimesed ongi ilusad, kui neisse nii suhtuda. Me muudame enda ümber maailma kogu aeg, olgu siis teadlikult või mitte.
Seepärast peaks minu meelest ikka püüdma hoida lapsepõlve positiivsena ja lastele suunatud kultuuritooted võiks kah sellised olla. Muinasjutu vääriline töö on rääkida ideaalidest, mis inimesse juurdudes hakkavad mõjutama tema käitumist ka täiskasvanupõlves. Mina elan osalt veel muinasjuttude järgi ja loon neid enda ümber jõudumööda juurde. Ja see teeb mu õnnelikumaks, miska soovitan teistele ka.
Nii et selle raamatu panin ära - seda oli kerge teha, sest õnnelik juhus tuli appi. Laps ei viitsinud sugugi koristada ja mina ka mitte, mispeale kasutasin seda üsna äärmuslikku võtet, et ütlesin, et viskan/panen ära kõik, mis vedeleb. Ja korjasingi selle raamatu ise ära, et ruttu raamatukokku tagasi viia.
Aga kui tütar pärast tolle raamatu järele küsis, lugesime "Torupilli, haldjaid ja hiiglasi". Mõnuga ja pikalt. Iiri ja Šoti lood meeldivad meile palju rohkem, sest need räägivad tõelistest väärtustest, mis ülendab ka minu hinge. Rohkem päris muinasjutte teie ellu ka!
Veel muinasjutust vt siit blogist.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar