Magusameistrid

Koolisügis on meile toonud ka magusateema uuel viisil. Seni algas meil magusahooaeg kusagil vist novembris ja sai erilise hoo sisse päkapikuajal, aga uuel aastal tõmbasime sellega jälle tagasi. Nüüd on juba näha, et kooliskäimine väsitab last (nädalavahetusel juhtus vist aastate jooksul esimest korda, et ta ei tahtnud kuhugi minna ega midagi teha - lihtsalt kaks päeva kodus mängida). Ja ühelt poolt väsimust tõrjuda, teiselt poolt mingeid muid vajadusi rahuldada püüab ta suhkru abil. See on selle lapse elus midagi täiesti uut ja minu jaoks mõtlemapanevat.
Tütar on täiesti iseseisvalt leidnud kusagilt magusaretsepte ning ise kooki ja kommi teinud. Mina olin köögis kõrval, aga tegin muid toimetusi ja vahepeal ulatasin kõrgemal paiknevaid tarbeid kätte ja mõtlesin lihtsalt kaasa.
Ühelt poolt muidugi tore, et suurem laps ka köögis midagi meisterdab. Selles ma toetan teda igati ja paistab, et me hakkame nüüd varasemast hoopis rohkem kooke ja muid koduseid maiustusi saama. Sest mina suur magusasõber pole (kui peet ja porgand, moos ja mesi välja arvata) ega viitsi siis ka eriti tihti magusaid toite teha. Ja laps meisterdab midagi, mis "ära kulub", selmet nt paberist pudi toota ja pärast pole nende meisterduste jaoks hästi kohta, aga ära ka ei saa visata, sest need on ju nii armsad. Ja meil on üks asjalik ühine tegevus juures: magusameisterdamine.
Teisalt muidugi vaja endal järele mõelda, mis selle koolilapse toitmisega tuleks ette võtta, et ta liiga suhkrutoitlaseks ei hakkaks. Ma arvan, et suhkrusöömine tekitab sõltuvust ja kokkuvõttes nõrgestab organismi jne. Ma arvan, et täisväärtusliku toidu sööjal pole tehismagusat vaja. Nt ohtralt köögivilja-puuvilja ja juuretisega täisteraleiba süües ning piisavalt puhates ei tule sellist isugi, sest mineraalained ja vitamiinid on kehas kogu aeg olemas ja mõnda sorti energiapuudust ei teki. Aga tema toidueelistused on sellised nagu paljudel lastel. Makaronid hakkliha või juustuga. Rohkem liha ja võimalikult vähe köögivilja. Mõtlen, kas tal võiks olla mingi aine puudus, kui ta sel aastal juba septembris suhkrut tahtis? Või on see seotud koolistressiga? Või aju vajadustega? Või on see lihtsalt ealine iseärasus (millist minul pole kunagi olnud, mina igatsesin mälu järgi lapsena ka porgandit, mitte kommi süüa, aga võibla ma olen mingi kõrvalekalle)?
Ja poekoogid-kommid ei meeldi mulle ka. Kas just nüüd nende transrasvade pärast, mis praegu nii pop teema ajakirjanduses, aga millegipärast ei tundu need olevat õige toit, vaid kahtlane keemia (olgu nende kommidega veel kuidagi, aga nt koogid koosnevad viimasel ajal üha enam taimset päritolu möksidest, lisaks tosinat sorti e-aineid). On küll šeff väita, et nt Ameerikas surra aastas 30 000 inimest transrasvadega liialdamise tõttu, kuid sama hästi võiks väita, et nad surid vale mõtlemise, geneetilise eelsoodumuse, stressi, surnukstöötamise, abikaasaga tülitsemise jms tagajärjel. Ma võiks veerand tunniga veel sadakond põhjust leiutada, millest miskit mõni vastava eelarvamusega teadlasterühm ka ära suudaks tõestada. Taoliste propagandade abitusele vaatamata tunduvad need kampaaniad õiged ka. Sest lihtsalt poekoogid maitsevad kodustega võrreldes imelikult, nende söömise järel ei ole kehatunne hea ja sellest piisab. Järelikult tulebki ise teha.
Eks siin ole juba kirjas mitmel pool, et minu eelarvamus on süüa võimalikult looduslikku toitu. Aga kuidas tervislikult toita lapsi, see on vist iga ema jaoks paras pähkel.
Tipp Ja Täpp