Minu sügis

Minu sügis algab siis, kui suurem vaarikasaak korjatud. Vaarikalehed on esimesed, mis pruuniks hakkavad tõmbuma ja oma suvist lopsakust kaotavad. Siis tulevad mädaõunte järele lõhnavad pimedad augustiööd ja septembrivihmad. Varasügis on mõnus aeg. Hämarus on inimese sõber, mis lubab elu rahulikumalt võtta. Ja samas on suve lõpuks energiat nii palju, et inspiratsiooni jagub kõiksugu ettevõtmisteks. Mulle on meeldinud, et sügisel algab jälle peale sisemine elu, mis suvel välise lõõmamise varju oli jäänud. Suured muutused justkui tuleks ka minu ellu sügisel.
Sügis korrastab suvega segamini paisatud rutiinid jälle korrapärasemaks ja see on hea võimalus kõiksugu uute tervislike asjade alustamiseks. Suured muutused võivad ju kahtlased olla, aga uued algused mulle meeldivad. Alguses on alati nii palju unistusi, nii palju ärarikkumata võimalusi. Ja takistused on alles tulemata. Neid pole isegi meeles veel. Nende uute asjade täidesaatmine pole sugugi alati nii mõnus kui esmapilgul võiks mõelda. Ja lõpetamine võib vahel tõeline koera sabast ülesaamise pingutus olla. Aga alguses on ainult algus, puhaste soovide aeg.

Siis, pärast sügisest pööripäeva algab küünaldamise aeg. Ja ahjukütmine. Elus tuli, mis soojendab hinge ja keha. Ja siis, alguses, tundub see tore. Pärast muutub see kõik tavaliseks ja isegi tüütuks, sageli pisut varem kui jõuab otsa saada. Seepärast ma arvan, et Eesti asupaik on õnnistus. Alati on midagi, mida oodata. Midagi on alati muutumas ja miski alati inspireerib.
Sügisel on ikka olnud vihma ja tuult, kõik, kes siin elavad, teavad seda. Need kuuluvad sügise juurde. Ma ei igatse soojemaid maid. Võtan sellest viimast, mis tasuta käes on. Vihmal ja tuulel on ka sellel aastal olnud mulle hulganisti sõnumeid tuua. Aga vihma ja tuule vaheaegadel naudin värvidemängu.
Sügis lõppeb minu jaoks siis, kui puud on raagus. Loodus jääb vaikseks. Vahel võib-olla sajab lund, aga siin linnas ja rannikul üldiselt alati vähem kui sisemaal. Enamasti on lihtsalt hämar või pime. Minu elu jääb ka hulga rahulikumaks ja tubasemaks. Hoidistamise ja sekeldamisega on nüüd tükiks ajaks ühel pool. Suvi möödub mul enamasti ringikolamise tähe all ja väikeste lastega on see üks lõputu pakkimine. Sügisel ma naudin võimalust mitte mõelda, kuhu sel vabal päeval minna ja mitu päeva meil on võimalik seal olla, võimalust mitte asju pakkida.
Lasteeelsel perioodil nautisin lihtsalt kontsertidel käimist, lugemist, külaskäimist. See kõik on sügisel palju sügavam ja sisukam kui muul ajal. Mulle tundub, et sügis annab suhetele uue võimaluse. Kõik võib väliste sekeldamiste lakkades muutuda sügavamaks ja sisukamaks. Seiklustevaesemat aega on kevadeni muidugi üsna mitu kuud, kuid talve südames on energiavarud mõnevõrra väiksemaks jäänud ja eluks mittevajalikke tegevusi võtan vähem ette. Talvel ma lihtsalt magan.
Tipp Ja Täpp