pühapäev, 18. oktoober 2009

Programmeerimisest

Kui ma viiendas klassis käisin, hakkas mu isa mulle rääkima sellest, et ma olen varsti keskkoolitüdruk ja mis iganes sellest veel järeldus. Mind see hirmsasti vihastas - seesmine solvumine ülekohtu pärast on siiamaale meeles, kuigi ma vast otsesõnu mingit aktsiooni taoliste sõnavõttude peale ei korraldanudki. Et mida on kellelgi õigust arvata sellest, kuhu ma õppima lähen või ei lähe. Aga muidugi ma läksin keskkooli ja siis hakati mulle rääkima sellest, et ainus koht, kus Eestis haridust saab, on Tartu Ülikool (ja tol hallil ajal veel väljamaa ülikoolidest ei unistatudki).
Kole on siis asja juures see, et ma löntsisin kõrvad löntis ka selle kooli läbi, ilma suurema huvita, kuigi mind prooviti ka kodust juhendada, mida ma võiks taose erialaga peale hakata. No ja hakkasingi. Tegin jälle isa soovituste järgi. Aga mis te arvate, kas ma selle juures õnnelik ka olin? Õige vastus on, et ei olnud tühjagi. Mida vanemaks sain, seda enam mõtlesin, et mida ma oma eluga peale hakkan. Tegelikult. Siis, kui suureks saan. Ja ma hakkasin juba kolmekümnele liginema, kui ikka veel oma vanemate etteräägitud teed pidi käisin, nagu miski rong, kelle jaoks ettemääratuse rööbastelt maha astumine tähendab katastroofi.

Selline tavaline lugu ja mis sellest siia kirja pannagi, kui mind nii väga ei kurvastaks see, et ma ikka veel neid rööpaid mööda kõnnin. Vahest ehk mitte elukutse mõttes niiväga (eriala ja töökohad valisin ju ikka ise, see aitas mul mõnda oma annet välja arendada ja midagi seal kahtlemata oli ka hinge jaoks olulist).
Mind kurvastab see, kui ma kuulen ennast oma lapsele taoseid asju ütlemas. See on väga väga valus. Väga vale. Väga vägivaldne teise ellu sekkumine. Kui ma saaks, ma võtaks need sõnad tagasi. Kui ma saaks, ma enam mitte kunagi ei ütleks. Aga kas ma üldse alati arugi saan, mida kõike ma tema elu programmeerimiseks teen? Kas takkajärelegi? Ja kas tema peab ka nüüd neidsamu rööpaid pidi hakkama käima, mis mina talle oma piiratuses ette panen? Justkui hoolides ja hoolitsedes - tegelikult muretsedes eelkõige enda turvatunde pärast, et ei peaks lapse pärast tulevikus piinlikkust tundma või teda liiga raskes eluolukorras nägema...
Sellistel päevadel ma mõtlen, et näe, ikka sain emaks liiga vara. Enne, kui suutsin asjade olemust mõista. Kuigi ma tean, et ega ma ei oleks suutnud mõista ilma selle peegelduseta, mis mul praegu oma lapse kaudu tuleb. Iseasi, mis on selle hind.
Ja raske on andestada. Mitte vanematele, kelle piiratust mul on enda olukorra kaudu kerge mõista. Enda pärast on kurb. Ma olen ju enda teismeeast saati proovinud teadlikult ja süsteemselt sellest ettemääratusest vabaneda ja kus ma praegu olen.
Tipp Ja Täpp

2 kommentaari:

Teele ütles ...

Kuidas on võimalik last kasvatada/lapsega koos kasvada teda kujundamata? Ei olegi ju. Selge see, et me oma programmid, oma enesestmõistetavused lastele teatavaks teeme. (Muretsen ise sellesama pärast - et ma õigupoolest ei teadvustagi paljut, mis minu jaoks loomulik on, ja seeläbi eeldan endastmõistetavalt, et laps - ja mees ja teisedki lähedased, aga need vähemalt saavad vastu hakata - teeb samamoodi.) Mina teadsin ka juba lapsest peale, et ülikoolis käiakse, kõik käivad. No ma läksin ka. Valisin isegi vanematega sama eriala. Ja mina olen õigupoolest rahul, mul on ka hea meel, et see kooliskäimise-endastmõistetavus oli olemas. Näen enda kõrval inimesi peredest, kus seda polnud ja kes nüüd avastavad hämmastusega, et jaa, ülikoolis võib ju veel midagi teada saada või et laulupidu - sinna võib ju ise ka minna! Okei, see räägib minu väärtushinnangutest, mina hindan selliseid asju. Aga midagi hindab ju iga inimene nagunii ja ma usun sinisilmselt, et mõned mu endastmõistetavused aitavad mu lapsel elus hakkama saada ja ehk ka õnnelikumaks saada. Need teised aga... eks ma siis katsun lapsele rääkida, et minu arvamus on ainult üks ja et ema pole mingi püha lehm, kellele vastu ei tohiks hakata või keda kritiseerida. Kriitilise mõtlemise ja oma tunnete usaldamise õpetamine on minu meelest kindlam viis anda lapsele võti tee tema õnnele kui kramplik püüd teda mitte mõjutada. Lõppeks on see viimane meie perfektsionismi väljendus, mille laps kah õhust püüab ja jäljendama hakkab :).

Laps Eestis ütles ...

Jah, täitsa nõus.
Ja tänan seda siia kirja panemast! Küllap mulle tuli ka kooliharidus kasuks - mis see muu ikka parem oleks olnud - ja ma ei kahtle oma vanemate heades soovides.

Huvitav, et ma hakkasin seda postitust kirjutama ehmatusest, mis ma oma lapsele ütlesin. See oli üks negatiivne programm, mis ma tema ellu välja pakkusin. Sarnane mõnega, mis ma oma lapsepõlves ise olen kuulnud. Ja korralikult täide ka viinud nii mõndagi sellest. Ma nüüd tõsiselt mõtlen, kas on kuidagi võimalik enda valesti programmeeritut muuta. Kui see on teises inimeses. Minu lapses. Kuidagi ikka on.

Neil vihmastel päevadel on minus hakanud valutama valed programmeeringud, mida ma olen ise teistele teinud. Sealtkaudu jõudsin ringiga mõne enda lapsepõlvekodust kaasa saadud programmi juurde. Nt meenus see, kuidas mulle aastaid enne ülikooli räägiti, et üliõpilane on vaene ja peab igasuguse toiduga leppima (eks mu vanemaid häiris see, et mulle mõni toit ei sobinud, ja ajad olid ka nagu nad olid; aga mulle ikka ei sobinud see toit). Ja ma olingi üliõpilasena mõnda aega väga näljas ja paljas (aga sõin võimaluste piires ainult sobivat toitu). Ja ma olin veendunud, et nii peabki olema - minu jaoks, ja kadestasin neid, kel parem elu oli. Aga ma vist ei tahtnud seda postitusse panna, ausalt öelda unustasin selle kirjutamise ajal lausa ära. Kuidagi kole selliseid asju suure kella külge panna. Seda kommentaariumi loeb väga vähe inimesi, olgu see siis siin selguse mõttes ära märgitud.
Et tegelikult mind häirivad need pimedad ja ebapuhtad õnnetusttoovad mõtted, mis on minu peas. Ja kui sellised mõtted on teiste peas mulle suunatud, siis häirivad ka.
Armastust ja valgust!