Jõemehike

Kohtusime toreda raamatuga. Tiia Soasepp on taaskord Urmas Viigi kujundusel ilmutanud toreda loodusjuturaamatu "Jõemehike". Väike tüdruk kohtub isaga kalale minnes Jõemehikesega, kes jääb tema sõbraks elu lõpuni.
Mu lapsele ja mulle see raamat meeldis, lugesime kohe hooga läbi. Ma ei tea, kui palju on selliseid loodusesõbralikke unistajaid, kes ühtlasi lugemisega sina peal, aga kõigile neile soovitan seda raamatut lugeda! Meie loodusretked saavad edaspidi põnevust juurde. Sest mine tea, äkki kohtume meiegi mõne Jõe- või Soomehikesega. Ja teisalt vastupidi, just tänu sellele, et meie laps on loodusega suur sõber, oskab ta neid lugusid hinnata, end neisse sisse lugeda.
Selles raamatus on põnevust ja elu. See raamat on kohe eriti elus, vahel ehmataval viisil: kas tõesti ka nii on juhtunud, küsisin mina lugejana mitu korda. Ja miks ka mitte, elus juhtubki igasugu asju. Aga kes meid hädas aitavad, kes meiega vingerpussi mängivad? Kas Jõemehikesed on päriselt ka olemas?
Mulle meeldis see meeleolude vikerkaar ka, mis vaoshoitud ja rahulikul viisil oli ometi rikkalikult edasi antud. Lühikesed olulisele keskendunud jutud kutsuvad algajat lugejat edasi. Kirjeldusi on ka just parasjagu. Mulle meeldib, kui sisu on põhiline ja vorm on sisu teenistuses. Täpselt nii, nagu selles raamatus.
Mulle meeldib kirjutaja viis juhendada lugejat loodusega suhtlemisel: vaatlema, seoseid märkama, jälgima ja tänama. Sekkumist mitteõpetav suhtumine oli mulle hariv kogemus. Ma hindan kirjutaja loodusetunnetust ja tundlikkust oma kogemuste vahendamisel.
See on just aeglaselt lugemise raamat, lühikesed lood nagu luuletused mõjuvad ainult siis, kui neid tunnetusega lugeda. Poes kiirel sirvimisel ja silmadega ülelibistades ma sellist elamust ei saanud, aga lapsega koos autori kogetut läbi elada oli väga sisukas.
Pildid on võrratud, nagu Urmas Viigil ikka. Ainult kaanekujundus on veidi imelik. Imelisi värvilahendusi ja tõetruusid veepeegelduste kujutusi, mida sügisõhtul soojas toas hea vaadata.
Tipp Ja Täpp