kolmapäev, 8. aprill 2009

Sündimuse piiraja

Lugesin tänasest Postimehest pikka ja sisukat intervjuud rahvastikuteadlasega ja ohkasin, et jälle nad räägivad ainult rahast. Raha on kahtlemata oluline, aga peale selle on veel hulk olulisi asju, mis mh ka sündimust määravad. Jäin mõtlema, et mis meie peres sündimust piirab. Jah, eks olen minagi mõelnud, kuidas oleks kolmandaga. Ja selget vastust ei ole. Ma oleksin ehk nõus selle lapse ilmalekandmise ja varaste aastate hoolitsemise töö enda kanda võtma, mehe mõningasel toetusel. Aga mis saab edasi?
Intervjuus oli mainitud, et oluline teema on laste ja perede elu kvaliteet ning jõukamad inimesed ja rahvad valivad pigem vähem lapsi, aga kvaliteetsema lastekasvatamise. See peab minu kohta ka paika. Elukvaliteedist ma tõesti ei tahaks loobuda. Ma olen kirjutanud, et meie oleme valinud oma laste jaoks vormilt perepäevahoiusüsteemis toimiva, sisult waldorflasteaia, kus ma olen veendunud, et laste jaoks on optimaalsed arengutingimused, vähemalt kombinatsioonis haritud ja hoolivate vanematega, nagu me seal kõik oleme.
Kui ma olen tavalasteaias kuulnud ja näinud, et lapsi koheldakse vägivaldsel viisil, siis ma ei julge oma lapsi sinna viia. Või ei taha, vähemalt seni, kui mu oma laps ise ei soovi sinna mingil põhjusel minna. Ja nad kumbki pole soovinud. Kui lasteaiaõpetaja käitub lastega näägutavalt või üleolevalt lapsevanema juuresolekul, siis mida ta teeb veel siis, kui lapsevanemaid ligi pole? Mina ei taha seda teada. Ma ei taha siinjuures süüdistada õpetajaid. Õpetaja töökoormus on suur ja palk väike, nõudmistel ja soovidel piire pole ja tänu kuuleb vist ka harva. Eks nad kustuvad ja kibestuvad selliste töötingimuste juures, saan aru ja tunnen kaasa.
Ma soovin, et mu lastesse suhtutaks täie lugupidamisega, mida me kõik minu arusaamise järgi väärt oleme (kindlasti on selliseid õpetajaid tavalasteaedades ka, aga töötingimused e laste arv on ikkagi lootusetult üle mõistliku piiri).
Ja selline koht maksab. Sest lapsi on õpetaja kohta vähem ja õpetaja tööaeg on lühem, aga söönuks tahavad ju nemadki saada. Pealegi toetavad riik ja linn perepäevahoiusüsteemi u kaks korda vähem kui lasteaiasüsteemi (litsentsitud perepäevahoius käiva lapse vanemad saavad taotleda linnalt tagasi raha, mis on võrdne munitsipaallasteaia pearahaga, aga lisaks teeb linn ka keskeltläbi samas suurusjärgus investeeringuid munitsipaallasteaedade rajatistesse ja korrashoidu, sedasorti tuge perepäevahoidudel kui tavaliselt MTÜ-dena töötavatel asutustel pole).

Ja koolis pole asi parem, kooliskäivate laste vanematel on palju muresid kooli kvaliteediga, just sellesama vägivalla osas näiteks. Need on asjad, mida mina elukvaliteedi all mõistan: et suhted on hoolivad ja arengut toetavad igal pool.
Ma oleksin nõus kasvatama ka kolme last meie alla 100 ruutmeetri suuruses korteris, ja imetabaseid tehnikavidinaid ega muid edevaid asju ma ei vaja, kuid ma ei taha, et mu laste peale karjutakse, et kellelgi pole nende jaoks aega ega tähelepanu, mida nad vajavad. Sedasorti elukvaliteeti ma tõesti ei taha alla lasta ja ma ei tea, kas meil jagub jõudu, et kõigi nende esilekerkivate probleemidega toime tulla, kui meid rohkem saab. Sest ühiskonda ja haridussüsteemi muuta pole minu võimuses. Või on siiski? Ainult enda jagu?
(Selles blogis samal teemal sünnituse teemasildi all.)
Tipp Ja Täpp

4 kommentaari:

Unknown ütles ...

Armas Laps Eestis, mõistan Sinu muret.

Ka minul on sageli sama ohe kurgus. Mul on kolm last, kaks neist on kasvanud tavalasteaias ja hetkel käivad tavalistes Tallinna koolides.
Kolmas on veel nii väike, et alustab oma lasteaiateed suve lõpu poole. ja läheb samuti tavalasteaeda. Seda seetõttu, et ma ei suuda talle pakkuda hetkel eksklusiivsemat ja tavalasteaed on meie maja kõrval, kõige lähemal kodule... samas võibolla ka seetõttu, et ma ei ole kunagi süvenenud waldorfpedagoogikasse. Olen sellest kuulnud, kuid ei ole kunagi mõelnud, millega tegu.

Nüüd Sinu blogil veidi ringi uidates selgines veidi, millega tegemist.
Esimesel hetkel oli mul kahju, et minu lapsed sellest kogemusest ilma on jäänud, et nad on olnud sunnitud hakkama saama "tavalises ühiskonnas".
Pikemal arutlemisel leidsin, et olen seda sama "waldorfit" kodus alati püüdnud järgida.
Minu jaoks on see küll tähendanud peretraditsioonide ja esiemade tarkuse kasutamist, võibolla on see olnud kristlik eetika või lihtsalt loodusega kooskõlas elamine.
Veel veidi järele mõeldes ei tundugi nii hull kogu see olukord, kuna kodust õigeid väärtuseid kaasa saades, analüüsivõimet alal hoides, arendades ja arutledes, on vahest lastele isegi kasulik näha tavamaailma, sest kunagi peavad nad ju ometi sinna minema...
Ja hakkama saama...

Kuid ma tänan Sind, Armas Tundmatu Sõber, et oled mulle avanud uue ukse äratundmaks uusi võimalusi, mis mind toetavad minu senistes väärtustes ja tõekspidamistes.

Lohutuseks rahandusministri teemale- õnneks on peagi lõppemas raha ja muretsemise aeg. Juba ainuüksi see, et inimesed sellistele asjadele tähelepanu pööravad, on märk lähenevast Väärtuste Taastundmise Ajast.

Soovin Sulle ja Sinu lehele rohkelt Häid Mõtteid, Armastust ja Valgust!
Lastele Eestis soovin Loomingulisust, Muinasjutulisust ja Armastavaid Ingleid!

Laps Eestis ütles ...

Aitäh selle ilusa kirja eest!
Ma arvan ka, et suur osa waldorfpedagoogikat toetub n-ö talupoeglikule tervele mõistusele - ennevanasti kasvatati niimoodi lapsi eesti maakodudes. Ja lapsed kasvasid tervete ja tasakaalukate, loodusega kooskõlas elavate inimestena. Rudolf Steineril on ka rida põhjendusi, miks on hea, kui lapsi enne hammaste vahetumist liiga tugevalt ei "arendata", mis puudutab intellektuaalseid õpetusi nagu lugemaõppimine ja maailma kohta väga teaduslike seletuste andmine (esimesed seitse aastat on "keha aeg", mil jõud peaks kasutatama organsüsteemide loomisele, see on alus tervisele hilisemas eas). Ma ei tunne end küll pädevana neid edasi andma, aga ise pean silmas ja püüan järgida. Sest mul on tunne, et muinasjutuilmas kasvab üles hingelt rikkam laps. Ja mina olen oma laste lapsepõlve kasutanud just võimalusena tervendada enda lapsepõlve, millel küll nii väga midagi viga ei olnudki, aga alati saaks parem olla. Ma olen lihtsalt waldorfiteemalistel loengutel ära tundnud oma ammuseid igatsusi: et just sellist lapsepõlve olen ma endale tahtnud. Ja nüüd on see minu võimuses oma lastele sellisena luua. Mingites piirides muidugi.
Jah, ma olen kuulnud teistelt lapsevanematelt, et sellest süsteemist tavakooli minna ei ole kerge - just selle pärast, et tuleb harjuda paljuga, millega seni kokkupuude puudus. Tunnen isegi selle suhtes kerget ärevust, kuigi meie laste tulevast tavakooli peetakse suhteliselt rahulikuks ja last toetavaks (paljud lapsevanemad on rahul, aga mõni ei ole ka). Tahaks, et oleks parem.
Võib-olla see on üks põhjusi, miks ma seda blogi pean: kui saab rohkem neid inimesi, kes tugevalt teadvustavad, et sellised lähtekohad on olulised, saab ehk ka riiklik haridussüsteem parem. Lõpuks on need ju meie lapsed, kes seal käivad. See on meie haridussüsteem ja meie ühiskond ja meil on võimalus asju muuta.

Laps Eestis ütles ...

Päeva peale märkasin, et see sõna "eksklusiivne" waldorflasteaia kohta jäi mul üksjagu hinge kriipima. Mitte et ma antud kontekstis sellest aru ei saaks, eks ta nii on, kui nii võtta. Minu soov on, et see oleks kõigile soovijaile käepärane valik ja normaalne võimalus, mitte mingi friikide harjutusväljak.
Hea uudis on see, et sedasorti lasteaedu on võimalik ise juurde teha. Keegi on ju meie lasteaia ka teinud.

Unknown ütles ...

Jah, meil on vedanud kooliga, kuna elame agulis ja agulikoolis on vähem lapsi. Meil on veel Kalamajas 9-klassiline ja lapsi koolis kokku 300.
Eks seal ole ka igasuguseid tavakooli muresid, kuid oluline on just see, et lapse jaoks on rohkem aega ja huvitegevusi on palju.
Tahtsime väga oma lapsi eliitkooli saata, ju siis olime niivõrd mõjutatud meedia ja tuttavate reklaamist.
Nüüd, tagantjärele oleme üliõnnelikud, et ta just siia, pisikesse kooli sattus.
Kodu lähedal ja hubaselt pisike.
Võibolla just seetõttu tundub ka tavakoolis õppimine rõõmus ja rõõsa.
Kuigi, olgem ausad, õppesüsteem on iganenud ja lastele mittesobiv.
Need lapsed, kes nüüdsel ajal on sündinud, vajavad juba imikust peale uut moodi lähenemist. Mis tegelikult on äraunustatud vana.

Lasteaeda ei julge looma hakata, kuigi olen lasteaia hoovis sündinud, elanud ja üleskasvanud. Samuti oli mu ema aastakümneid lasteaednik...
Aga päevakeskuse, kus lapsed peale kooli kokku saaksid ja koolitükkide tegemise kõrval arendavalt ja loominguliselt tegutseda saaksid... selles suunas liigub mõte ja tegevus.

Kaunist jätkuvat kevadet Sulle, Sinu perele ja kõigile teistele Eesti Lastele!