Ma arvan, et inimene saab iseendaks paljus läbi teiste inimestega suhtlemise. Mina nt leian "oma" seisukohad sageli just kedagi teist kuulates. Kuulan, mõtlen kaasa ja äkki lihtsalt tean, mida ma ise sellest arvan. Vabalt võib olla, et midagi täiesti muud, kui mu vestluskaaslane. Igal juhul olen tänulik, et jõudsin jälle endas midagi ära tunda. Üksi ei jaksaks kuidagi näpuotsast ega ka südame sügavustest kõiki arusaamu lagedale kühveldada. Väga aeganõudev oleks.
Ma arvan, et pisut suuremale lapsele, kelle turvatunde mõõt on täis, kulub ka kõrvalist seltsi ära. Väiksemale vähem, suuremale rohkem. Aga see ei pea olema sugugi lasteaed, meie suurem laps sai lasteaiaküpseks kolmeselt. Inimesi on igal pool. Ma tahaks kirjutada mõnest inimesest, keda meie suurem laps on kohanud.
Kui meie tütar oli väike, tahtis ta väga minu ligi olla. See oli isegi väsitav, sest minul polnud endaks olemise ruumi. Seepärast ma püüdsin leida talle seltsilisi.
Üks seltsiline tekkis kiigeplatsilt. Umbes 11aastane lastekodutüdruk, kes koolivaheaegadel elab oma sugulaste pool meie lähedal. Väga ripakil ja ülearune laps, hiliste õhtutundideni polnud tal koju asja. Polnud üldse harv, et südapäevaks oli ta täiesti söömata, joonud ainult mingit sünteetilisest siirupist tehtud jooki, milles sisalduv suhkur aitas tal püsti püsida. Oli üsna lihtne ja loomulik teda meile kutsuda. Laps oli hästi seltsiv ja heatahtlik. Mängis meie väiksega ka minu silma all. Koos tegime süüa. Tema aitas nt köögivilja tükeldada, koos sõime. Ma tundsin end muide kohutava heategijana. Tal oli koht, kus olla. Ja meie lapsel oli, keda vaadata.
Veel on üks väike puhas vene pensionär. Tore tädi, kes lihtsalt armastab lapsi. Mängis meie lapsega tunde liivakasti serval ja käis pargis jalutamas. Keeleprobleeme neil polnud, said vabalt üksteisest aru, kuigi kumbki rääkis oma keeles. Mina tegin sellal omaette kodutöid, käisin juuksuris või remondikraamipoes. Raha ta keeldus vastu võtmast, ütles, et see solvaks teda. Aga mõne kingi sain vahel anda, lihtsalt tänust jäi endale väheks. Tõeline avar armastust täis hing, samas hästi lihtne ja loomulik.
Ma arvan, et head mänguseltsi on igale lapsele alati vaja. Kui meie tütar oli kahejapoolene ja vanem, käis meil üks tore algklassitüdruk temaga mängimas, hästi empaatiline ja tark laps. Mina olin ka samal ajal kodus, aga sain nt omasoodu keeta või koristada, ilma et laps oleks seganud (meie esimese lapse kõrvalt oli see väga väsitav, teise kõrvalt pole kunagi mingit raskust olnud kodutöid teha; lapsed on erinevad). Ja meie tütar õppis ilusti mängima. Nad mängisid aastate jooksul kõiki tavalisi klassikalisi lastemänge. Rollimänge sealhulgas. Ja tolle lapse emal oli ka hea meel, et ta laps oli siin kindlas kohas, hoitud ja korralikult söödetud, koolitükid tegi minu lapse uneajal ära. Neil päevil ma tegin ikka eriti korralikku ja rikkalikku toitu, meie armsa külalise eelistusi arvestades. Suur rõõm oli midagi pakkuda. Ja hiljem on see laps meil reisidel kaasas olnud. Ja vahel ööbinud, kui ema sõidus. Rõõm on vastastikune.
Üldse ma olen mõelnud, et eestlased hoiavad liiga omaette. See pere on ka lihtsalt natuke tuttav pere, aga meil olid ühised huvid ja koos oli parem. Ei pea olema lähisugulane või südamesõber, et mõnda asja koos teha. Aga tore ma arvan võiks küll olla. Iga päev, kogu aeg. Kõigil.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar