Tänases Postimehes on kirjas, et emadus teeb naise paremaks inimeseks. Mõni kommentaar seal alguseotsas oli ka täitsa rõõmus, asjalik ja tore. Mina olen ka seda meelt, et lapsed on teinud mind targemaks, tervemaks, tublimaks ja võibla isegi ilusamaks. See viimane on muidugi maitse asi.
Vaimsus näib olevat midagi sellist, mida eri inimesed mõistavad väga erineval viisil. Meeste jaoks on see vist sageli võrdne intellektuaalsusega, aga minu jaoks sugugi mitte. Vaimsus on minu jaoks pigem hingetarkus. Või oma vaimu tarkuse äratundmine. Ja lapsega koos kasvamine on parim viis seda omandada.
Laps näitab kohe välja, kui midagi on valesti. Kui mina olen eksinud. Täiskasvanu tõmbab oma tavapärase viisaka sotsiaalse maski sügavamalt pähe, köhatab ja teeb teist juttu. Lapse vahetu reaktsiooni kaudu ma näen selgelt, kuidas asjad on, ja vahel ka seda, kuidas nad võiksid olla.
Täiskasvanuna olen harjunud, et mõni asi on kehvasti. Aga emana ma võtan sellega midagi ette. Sest ma ei taha, et minu laps kasvaks kehvades tingimustes.
Kui kõik inimesed mingist mõistlikust vanusest alates oleks vastutustundelised ja -võimelised lapsevanemad, siis oleks elu ikka päris ilus kohe. Vähemalt sellest päevast alates, mil nad mõistavad, mida on väärt hea kasvukeskkond, ja et heas keskkonnas pole kohta kurjusel ega ühelgi selle ilmingul (nt ahnusel, ihnusel, hoolimatusel, raiskamisel jne). Ikka oleks hea, kui kõigil oleks mõni hea põhjus olla parem inimene. Laps võib see põhjus olla küll. Inimene ise.
Hiljem lisatud: see jutt, et õnnelik võib olla igasuguses keskkonnas, kehtib minu meelest ainult iseseisvate täiskasvanud inimeste kohta. Laps vajab oma elus ja ka arenguks täiskasvanu abi ja toetust ning suhteliselt head keskkonda.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar