Meil käis lapsega külaline. Suur laps oli juba, läks ise kempsu. Välja tulles tegi ukse hooga lahti ja meie titapoiss juhtus just sel kehval ajal ukse taga olema ja sai paraja kopsu. Sest meie ise teeme selle ukse ettevaatlikult lahti, teades, et keegi võib olla ukse taga ja varem pole nii juhtunud. Aga noor külaline ei teadnud ega osanud arvestada.
Muidugi hakkas tita nutma. Ja teine laps kohkus ka natuke ära. Tema ema siis lohutas oma poega, et pole hullu midagi. Seekord lihtsalt juhtus pahasti, sest tita oli ukse taga. Tema ei ole süüdi, et nii läks. Esimese hooga mul natuke kihvatas sees, et kuidas siis nii. Korralik laps peaks ju vabandust paluma ikka, kui tema teo tagajärjel keegi kannatas. Aga siis sain aru, et ongi nii õige. Vabandamine on mingit sorti süü enda peale võtmine. Ega laps ei pea omale igast väiksest äpardusest süütunnet kaasa võtma. Minu meelest ka mitte. Lohutasin oma tite ära ja elu läks rõõmsalt edasi. Tundsin, et olen jälle tera targemaks saanud.
Tipp Ja Täpp
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar