Järgmises elus ma lapsi saada ei kavatse, selline kas just otsus, aga mõte küll käib peas ringi. Ühtäkki saavad lähedaseks kõik need kingsepad, kelle pojad on aegade jooksul otsustanud hakata reisisellideks või maamõõtjateks või põllumeesteks või jumal teab kelleks veel (ja oleks siis, et sadulsepaks, sellest võiks veel kuidagi aru saada). Liiga erinevate eluvaadetega on nii lootusetult raske kohaneda. Mu avardumise võimekusele tulevad piirid ette.
Mõnikord tundub, et meie poja elusihid on üsna vastupidised minu omadele ja kui ma sellise inimese arengut toetan, siis justkui töötaksin endale vastu, sest see toetus kulub mulle täiesti mõistetamatusse kohta. Tükk aega juurdlesin, mida selles olukorras teha. Siis meenus, et ma ise olen ju sarnasel viisil üsna erinev oma vanematest ja ikka saanud oma vanematelt arvestataval hulgal tuge, üldsegi hoolimata sellest, kui keeruline oli neil sellise lapse ema või isa olla. Ikka me kõik* tahame endasugust maailma juurde luua ja loodame salamisi, et meie järelpõlv astub meie jälgedes. Oma vanematele mõeldes olen arvanud, et iga järgmine põlv peabki eelmist ületama, selle nimi on progress ja et mina olen lihtsalt üks näide arengust. Ja et küll mina ikka hakkan kunagi avarameelseks mutikeseks, kui Jumal päevi annab.
Oma poja puhul mul on küll raske aru saada, kus see areng siin on (sama võiks öelda tegelikult suure osa ühiskonna kohta, aga ma jätan ütlemata, niivõrd-kuivõrd, sest ma üritan ju endale tulevase avarameelse mutikese moodi näida). Aga teisalt on selge, et puu otsa tagasi ta ka ei lähe. Ta ei vaata metsa poolegi, ei otse ega ülekantud tähenduses. Nii et siis ikka mingi mulle seni mõistetamatu edasiminek? Ja minu arenguvõimalus on seda mõista? Pigem arenguvõimetus?
Praegu tundub, et ma panustan sellele, et mu järgmine elu saabub mõne aasta pärast, kui poeg on kord oma elu peale saanud.
* No võibla mitte just Sina, armas lugeja, kes Sa praegu neid ridu loed, aga mina ja minu vanemad küll ja suur osa eelnimetatud kingseppi ka.
TJT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar