Ülitundlikud lapsed

Väidetavalt on tänapäeval kuni viiendik inimestest ülitundlikud. Ülitundlikkuse üle võib selles kontekstis muidugi vaielda, sest viiendik on päris suur osa ja kas on võimalik neid kõiki ÜLItundlikeks nimetada, sest kuhu siis veel tundlike, tavaliste ning osaliselt ja täiesti tundetute inimeste jaod peaks mahtuma (eeldusel, et tegu on nagu ikka Gaussi kõveraga, kus tavaliste inimeste osakaal on suurim), aga lastega tegelevad inimesed väidavad, et viimasel kümnekonnal aastal lasteasutuste jõudnud lapsed on varasematest tundlikumad. Ma oletan, et maailm on tundlikumaks muutumas ja üldiselt ongi inimesed praegu tundlikumad kui varem, nooremad tundlikumad kui keskealised ja vanad. See on ka põhjus, miks nii palju on kõiksugu teistsuguseid haridusalgatusi, mis on väga paljudele lastele ainus võimalus üldse haridust omandada, selmet see lihtsalt kuidagi ära taluda, kasu suuremat saamata. Tundlikel, vähemalt ülitundlikel pole seda paksu nahka ja tuimust, mis varasematel põlvkondadel aitas erineva piiratuse ja nõmedusega toime tulla ja siiski säilitada osaline maailmale avatus, mis on igasuguse arengu ja õppimise vältimatu eeltingimus.

Niisiis tundlikud lapsed. Meil ka. See on nii tundlik teema, et otsin sõnu, kuidas jätkata, kedagi kahjustamata ja midagi liigset avamata siiski edasi minna. Tänapäeva vanematel on võimalus maailmast osa saada hoopis uuel ja sügavamal viisil, tunnetades nii, nagu meie lapsed seda teevad. Pidades meeles, et neid lapsi on väga väga palju ja nad kõik on omamoodi, palju erinevamad kui põlvkond tagasi. Püüdes tunnetada, mõista ja toetada.  Tundlike laste / inimeste kohta on ilmunud raamatuid ja ülitundlike inimeste kodulehel on tundlikkuse määramiseks teste ja soovitusi tundlikuna toime tulemiseks (koduleht ise on küll kellegi tegevuse reklaam).

Tundlike laste emana olen võtnud endale kohustuse püüda igas olukorras jõuda / jääda meelerahule ja mõistmisele. Mind aitab selle juures palju sisevaatlust, mida toetavad eelkõige looduses jalutamised ja automaatjoonistamine-kirjutamine. Lapsi aitab eelkõige oma asjade väljarääkimine ning neid tuleb kuulata vastuvõtlikus lugupidavas meeleolus. Tundlikke lapsi rahustavad väga õrnad meetodid, neile sobib liblikmassaaži üliõrn puudutus ning Bachi õieteraapia, mis imetlusväärsel viisil võib rahu ja tegevusaktiivsuse taastada loetud sekunditega. Samas vajavad nad ka palju ise enda teemade läbi tunnetamist ja kui ma õietilku pakun, siis vähemalt pooltel juhtudel mu tütar sellest keeldub. Vahel on vaja tunnetusega enne põhjani minna ja siis alles saab hakata lahendusi ja rahu otsima. Kui on kiire, loetud minutite pärast vaja uksest välja minna tegusid tegema, siis on kiire rahu saavutamiseks Bachi õietilgad vahel parim lahendus. 

Tundliku lapse emana on mul võimalus igapäevaselt elada enesearenguprogrammis ja saada maailma kõige otsesemat ja ausamat tagasisidet oma edusammudele või nende puudumisele.

Hiljem lisatud.

Kui see matemaatiline lähenemine kõrvale jätta, siis ma pean tõenäoseks, et kuni viiendiku jagu on inimesi, kes on tavaelu jaoks liiga tundlikud. Ma arvan, et siia kuulub suur osa neid inimesi, kes ei õpi ega tööta, sest need süsteemid on paljude jaoks karmid. Mõned töötavad kohal, kus nad ei saa oma andeid ja oskusi piisavalt rakendada, aga võistluslikus keskkonnas ei näe ka võimalust edasi liikuda. Ei ole ju kõrgetel kohtadel sageli inimesed oma ande pärast, vaid pigem iseloomu tõttu. Mõne jaoks on praegune maailmakorraldus nii lõikavalt valus või mõttetu, et nad parema meelega ei osale selles ja jama taastootmises. Isegi kui neil on visioon ja ettekujutus, kuidas asjad võiks olla, napib jõudu selle elluviimiseks. Jah, igasugu selliseid inimesi on ju palju tõesti, eriti laste ja noorte hulgas ja tegelikult me ju ei taha, et nad end lukku paneks ja robotlikult ikkagi midagi teeks. Ühiskond peab muutuma ja tundlikele inimestele ka ruumi tegema. See on kõigi huvides.

Tundlikku, terviklikku ja täisväärtuslikku elu!

TJT