Ühendatud multikategelane

See olen mina, kõigi oma lapsepõlves multikatest nähtud ja raamatutest loetud tegelaste koondkuju.
Praegu avastasin endas Karlssoni, tollesama parajalt paksu mehikese oma parimais aastais ja mulle meeldib nii olla, omade seltsis tembutada. Tänapäeva sooneutraalsel ajal vist pole probleem, kui naisele meeldib vahel mehike olla ja parimad aastad on loodetavasti veel ees. Laiema seltskonnaga püüan end pigem Tommi ja Annika või  Bullerby Liisa stiilis üleval pidada (millised kasvatuslikult suurepärased eeskujud!). Ja kindlasti olen ma ka Majasokk, kes teab, kuidas asjad käivad. Ja Kunksmoor, kellele meeldib kevadel ja suvel looduses taimi korjata ja neist tinktuure ja teesid valmistada. Ega lihtsad viirushaigused meil kaua vastu ei pea ja päris arstiabi on meie lapsed vaid paaril korral vajanud, enamasti koduapteegist piisab. Eks ma olen omajagu doktor Jänes ka, kellele kangesti meeldib haigeid ravida ja kes kohe oma arstikohvriga kohale kalpsab, kui kuskil hädalist märkab. Aga see tegelane on kahtlemata mu laste lapsepõlvest pärit, lihtsalt hea äratundmine.

Veel on minus selgelt olemas ka rullnokast hunt „Oota sa!” multikast, mida ikka üle mõistuse palju sai vaadatud, ja hommikvõimlemist harrastav krapsakas jänes sealt samast. Siilikese kuju „Siil udus” multikast jäi lapsena üsna segaseks, aga praegu on see segadus palju selgemaks saanud – olen udu rohkusega harjuma hakanud ja märkan seda enda ümber palju enam kui suhteliselt korrastatud lapsepõlves. See tundub takkajärgi olevat üks minu lapsepõlve olulisemaid multikaid, sest aitab segadusele ja ebamäärasele hirmule struktuuri leida ja nime anda, siis ta pole enam nii ohtlik ega pääse inimese üle valitsema. Ja too multikas lõppes õnnelikult: siilike jõudis sõber karu juurde ja nad hakkasid õdusasti koos tähti vaatama ja teed jooma, oli soe ja hea.
Kindlasti tuleks ära mainida ka tänini arusaamatud ETV lastesaadete tegelased Tipp ja Täpp, kellest ma palju muud ei mäleta kui süüdimatut kommisöömist, kuid kelle järgi ma oma blogijanime olen võtnud (ilmselt meeldis selle piisavalt eimidagiütleva ja vähe seoseid pakkuva tegelaskujude paari juures see, et nad ei ava suurt midagi; ja ka selle paari yin-jang ühtsus, kokkuvõttes on mitteteadmises suur võimalus midagi avastada).

Veneaegsed multikad nagu nt „Sõbrad Prostokvašinost” olid suurelt jaolt mõnusa olemise ja sõbralikult kooselamise õpetus, otsin seda oma ellu aina teadlikumalt ja näen, et olen mitmelt poolt endasse erinevaid jooni vastu võtnud. Võib-olla on asi teadvustamises ja olemasolevale nime andmises, kuid paljus kindlasti ka nähtu jäljendamises. Tollal tundus „Mille eest?” tobe ja mõttetu multikas (loomad kingivad üksteisele lilli ja saavad sellest palju rõõmu, mida lähevad kohe järgmisele jagama).  Praegu näen, et see on üks kõige mõttekamaid tegevusi üldse: tunnustada teisi inimesi kasvõi niisama, aga veel parem, kui nende panuse eest, osutades lisaks tema andele või oskusele.

Sarnasel teemal siin.

TJT