reede, 20. jaanuar 2017

Noateral

NB! See on mitu nädalat vana sissekanne, mis seni ootas mustandites oma aega, kirjutatud esinemise teema jätkuks. Oletasin, et see maandub detsembri postituste hulka, kus mustand salvestatud oli (ja kust eriti keegi seda nagunii poleks märganud) ning nagu blogger seni on käitunud, aga tuli hoopis värskeimaks (ilmselt selle pärast, et ma polnud seda salvestanud pealkirja all, vaid niisama tekstina). Olgu siis.

Eelmise postituse teema on selline noateral kõndimine minu jaoks. Kuidas elu üle kaeblemata ja saavutuste üle uhkustamata anda endale ja kõigile teistele naistele lihtsalt võimalus koduseks eneseväljenduseks e emarolliks. Kuidas anda neutraalselt märku, et see naise loomuomane roll on meie ühiskonnas ja vist suures osas (valges? lääne?) maailmas alahinnatud ja paljudele kättesaamatu? Emaroll on lihtsalt meie loomulik osa elust ja kui see võimalus oleks avatud kõigile soovijatele, st kõik naised saaksid end pühendada emarolli kvaliteetsele täitmisele, vajadusel targemaid nõuandjaid kaasates, laheneks paljud probleemid. 

Kas ongi niii väga liialdus väita, et kui kõigil lastel oleks tark ja õnnelik lapsepõlv*, kaoksid sõjad ja suurem osa muudest hädadest? Sest sõjad on ikka rohkete hulkade frustratsiooni väljendus. Pole sisepingeid, pole ka vaja sõdu pidada, ei väikseid ega suuri. Hüva, mõned algtingimused on ülikarmid ja vahel on õnnetunnet väga raske leida, olgu siis püüd milline tahes ja toetajad-nõuandjad kuitahes head. Aga enamasti on see ikka täitsa tehtav, kas pole? Kui see on suure hulga inimeste tegevuse siht, siis koos me õpiksime ülikiiresti seda saavutama.  

Kui eesmärk on sisemajanduse kogutoodangu kasv ja PISA testi tulemus ja erinevate mikro- ja makromajanduse näitajate parandamine ja millest kõigest meil ajalehed kirjutavadki, siis... kõige jaoks auru lihtsalt ei jagu. Siililegi selge. Siis parandame mikrot ja makrot ja oleme omadega soos edasi.



Hiljem lisatud. Võimalik, et mul on siin natuke omakasupüüdlik mõte ka selle kirjatüki juures. Kui oleks rohkem koduseid emasid, oleks ka rohkem toredaid inimesi, kellega koos midagi ette võtta sel ajal, kui lapsed koolis (ma ei käi ilumajades ega ostlemas rohkem kui hädatarvilik, ikka ühist loomist ja jagamist pean silmas, erinevaid ettevõtmisi, ega siis võimekus kõike teha lastega koju jäämise paugust kuhugi ei kao). Ja kui naiste kodus olemine oleks normaalsus, siis mina ei oleks nii marginaalne, tunnen end vahel tõrjutuna ja meie kultuuris käib selle juurde automaatselt mõte, et „asja eest, ole siis korralik ja käi tööl”. Aga see on puhtalt mugavusmõte juba.
Naiseks olemise juurde käib ka koos istumine või toimetamine ja omavaheline kogemuste jagamine, see on meie viis end maandada, areneda, armastust kogeda – koos olemise kaudu. Kui nii palju naisi on karjääritöiselt hõivatud, kes siis enesearengu tööga enam tegelda jõuab – tore,  kui kodu saab kasitud ja lapsed toidetud ja muuks mingil (pikal) eluperioodil aega eriti üle ei jää. Suur osa mu korralikke naissoost sõpru saab teiste naistega kokku ainult sünnipäeviti ja vahel harva, sest õhtusel ajal pärast tööd enam ei jaksa või on vaja laste juures olla. Mina eelistan ka õhtuti kodus laste jaoks olemas olla, aga mu inimlikud ja naiseks olemise vajadused ju ikka jäävad. Ma olen südamest tänulik kõigi oma võimaluste eest ja soovin neid võimalikult paljudele.

* Veel hiljem lisatud. Õnneliku lapsepõlve eelduseks on muidugi, et lapse emal on enam-vähem õnnelik elu. Mõnel pool maailmas pole suurel hulgal naistel mingeid õigusi isegi oma kehale, mis õnnest ja õnnelikkuse kasvatamisest siin saabki rääkida. Aga väikseid samme selles suunas astuda on igaühel ikka võimalik.

TJT

Kommentaare ei ole: